FOTO 1
Mis on pildil? Laste loomingus on võrratut universaalsust – kae seda, mis kõnetab! Sõltuvalt kultuuri- või kulinaariaruumist, köögikommetest... võiks arvata, et eestlane näeb siin jämedajalgset seent ja unistab puraviku mekist (jalg on punane), kuid kübar on seenel siiski roheline, valgete täppidega, mis ei tõota head. (Roheline kärbseseen on ingl. k.
death cap.) Ent kas kanada noormeest, kes tolle jõulise taiese kunstikoolis maalis, inspireeris korilus või kook? Kipun arvama, et magus
muffin, õigekeelsussõnaraamatu vastega: „keeksike“; täpsemini „väike ümmargune vormikook“. Tegelikult muffin ei vaja vist kursiivi, sest neid küpsetatakse Eestis juba mõnd aega ja siiski muffineid, mitte muhvineid. Muhv (ingl.
muff) on „naiste talverõivastuse juurde kuuluv ese käte soojendamiseks“ ning seda kannab rüüna seljas Eno Raua lasteraamatu „Naksitrallid“ üks tegelastest, kelle nimi on Muhv. (Kokku on kolm mehikest: Muhv, Sammalhabe ja Kingpool.) Siinse seen-muffini pealgi on mehike, kuid tal lehvib muhv või keep turjal ja sulg on kaabus; pole ilmselt sama sell. Võib-olla ongi kangelane, kes vallutab ja hävitab surmavalt mürgist seent... või on see vastupidiselt juba uue aasta õnnitluskaart! Vanadel pühadekaartidel olid tihti (saksa kultuuriruumi eeskujul) peal õnnesümbolid: põrsad, hoburauad, ristikheinalehed ja punased valgetäpilised kärbseseened. Sealt väljend ÕNNESEEN (
Glücklicher Pilz, ein Glückspilz), mis tihti sirgub kuuse- ehk jõulupuu juurestikul. „Ere punane tuli talvepimeduses“, millest hingeloomad põhjapõdrad svipsi jäävad ning samades toonides rõivastub jõuluvana, põhjaraalt pärit šamaan...
FOTO 2
Oi, kui suured silmad vaatavad vaatajat! Toronto Humbercresti kooli prantsuse keelekümbluse programmis käiv tüdruk maalis siira autoportree küsides:
Qui suis-je? (Kes ma olen?), lisades vihjena
J'aime aller au chalet (Mulle meeldib suvilas käia). Piilusin taiese taha ning pildil on kujutatud Hannah. Kuid usun, et Eestis igaüks, kes joonistusele pilgu heidaks, mõtleks vaid ühte – SIPSIK! – üks tuntumaid tegelasi eesti lastekirjanduses ja seda juba aastast 1962. Jälle lastekirjanik Eno Raud ja kunstnik Edgar Valter, kes teisest ilmast vaatavad, kuidas uuel aastal jõuab Sipsik suurele kinolinale! Seoses sellega tõusis hiljuti Eestis jututeemaks „igikestev küsimus“ (Postimehe elu24.ee), kas Sipsik on poiss või tüdruk. Mingeid konkreetseid sootunnuseid tal pole ja see pole ka probleemiks olnud. Sipsik on lihtsalt üks vahva sõber, nukk. Kuid Eno Raua lesk, samuti armastatud lastekirjanik Aino Pervik olla äsja kinnitanud, et Sipsik on siiski poiss. Selle peale ei oska kohe midagi arvata. Iga laps ja Sipsik võiks jätkuvalt otsustada ise. Selles suhtes oli tore tegelane oma ajast kaugel ees ja selles koolimajas, kus pilt ripub, saaks ta muretult käia sooneutraalses WCs (
All gender restroom).
Fotod ja tekst: Riina Kindlam
