Töötan alates selle aasta jaanuarikuust eesti naisteajakirja ANNE toimetuse liikmena. Alljärgnev arvamus ilmus ajakirja oktoobrinumbris.
See oli mitme aasta eest, kui jõime sõpradega tõenäoliselt türgi kohvi kohas nimega „Türgi Kohv“ — väikeses püstijalabaaris Tallinnas Pärnu maanteel. Ega ma muud sellest paigast teagi, kui et, nagu paljud teisedki omanäolised kohad, mida ei külasta jõukad ja vuntsitud, on ta nüüdseks kadunud. Tuba oli hämar, suitsune ja vastavalt ka tumedamat sorti vanamehi täis. Aga mulle on see baar jäänud meelde hoopis seetõttu, et ma just seal ja tol päeval aevastasin (olen suhteliselt vali aevastaja) ning ütlesin „vabandust”. Nagu ikka. Normaalne. Või ilmselt mitte... Kõrvalolev mees pöördus minu poole ja küsis (sõbralikult): „Miks te vabandate?” Eee….? Kas pidin sellele küsimusele tõesti vastama? „Sellepärast, et aevastasin,” kostsin ebalevalt. Midagi oli minu jaoks väga korrast ära ja samas intrigeeriv. Vabandamist peeti ilmselt veidraks nähtuseks, vähemalt „Türgi Kohvis“, ning mees oli kindel, et ma polnud midagi valesti teinud.
Seejärel ei ole ma enam pisiviisakustesse ükskõikselt suhtunud, vaid nagu väiksemat sorti kultuuriantropoloog täheldanud, rõõmustanud ja vahel ka vihastanud, jälgides teisi arvestavat ja mittearvestavat käitumist avalikes kohtades ning igatsenud neid väikeseid sõnu ja viisakus-zheste.
Saan aru, et eestlastele ei meeldi endale asjata tähelepanu tõmmata ega ka võõrastest liigselt välja teha. Igaüks ajab oma asja ja kui põeb, siis vaikselt või ei mõtlegi oma väikese turtsumismomendi peale. Aga kui talle seepeale “tervist!” soovida? Gesundheit, Bless you? Tihti tuleb hoiakute vahe sisse olenevalt sellest, kas ollakse omade või võõraste seas. Kuid kas vanaema sooviks, et tema õpetused ja eeskuju kehtiksid vaid oma pere läveni?
Alati tuleb arvesse võtta traditsioonilisi käitumismalle. Riikides, kus on palju tunglevat rahvast, ei jõuaks iial paluda vabandust kõigilt, kelle varvastel turuplatsil tallad. Eesti puhul tekib kommetest rääkides alati suur küsimärk: kuidas omal ajal võidi käituda viisil, mis vahepeal käibelt pühiti ja kuidas siis tänapäeval toimida?
Kui väikelaps aevastab, ei suuda ma kuidagi hoiduda talle tervist soovimast, et mitte teda ignoreerida. Tavaliselt vaatab ta mulle seepeale ehmunult otsa (nagu see tõmmu mees püstijalabaaris). Ega teagi, kas teda ehmatas turts või ootamatu viisakus. Mulle meeldib aga veelgi rohkem võhivõõrale pärast aevastust tervist soovida, näiteks spordiklubis, arsti ooteruumis või ka minu kõrval istujale ühissõidukis. Kui sellele järgneb üllatus, on see ju väga tore!
Aga kui sa bussi aknapoolselt istmelt välja pääseda soovid? „Annan kehakeelega märku. Nihelen, sätin asju,” seletab minu suht tagasihoidlik meeskodanikust sõber. „Teeks kõike, et ometi võõraga rääkima ei peaks!” kiusan vastu. Aga võib-olla olengi pisut kiuslik, sest mulle näiteks väga meeldib selgelt öelda „vabandust” bussis, kus tean, et olen selle keele valdajana vähemuses.
Aga kui sinu ja bussiuste vahele jääb inimestetropp, selgade meri?! Isegi füüsilist lähedust mittetaluvad inimesed tunduvad olevat andekad trügijad. Ning trügimisegagi on mul oma kindel ja sootuks ebameeldiv mälestus – korrast, kui niheleja trammis mu õlakotti pilu lõikas. Õnneks katkes mul tookord kannatus just õigel hetkel, ja see järsk pöördumine päästis mu vara. Vaatasin jõmmile tigedalt otsa ja keeleotsal oli “Vabandage väga!” või oli see midagi enamat…? (Alles hiljem avastasin tema teo.) Rahmeldajatele ja tummadele trügijatele olen tihti tahtnud sarkastiliselt viisakusi lausuda. Siiamaani on need põske hoiule jäänud.
Olen pärit keskkonnast, kus iga kogemata toimunud füüsilise kontakti peale lausutakse Oh, I’m sorry. Kes keda tegelikult puudutas, jääbki selgusetuks. See reaktsioon on paraku Eestis olles minus tasapisi kärbunud. Lõpuks närv ei hüppa enam iga puudutuse peale. Ei suuda alati ka sisemuses ärrituda, kui meesisik krahmab poes minu eest lihaleti järjekorranumbri või ei vaevu küünitama õuna järele, mida ma kaupluse põrandat mööda taga ajan. (Mis MEES sa oma arust oled?!) Olgu, minu meeldiv päev peab ometi jätkuma.
See-eest on rõõm ja rahulolutunne veelgi võimsamad, kui meie, võhivõõrad, üksteist trepikojas teretame või sina, kena sportlik noormees, avad ilmselgelt just minu jaoks ukse ja ootad. Ma kahtlen esmalt ettevaatlikkuse mõttes, kuid siis järgneb pilkude kontakt, muie, ja ma tean… ning tänan. Tühja nende sõnadega, sa oled minuga arvestanud ja see on tunduvalt magusam kui mis tahes tühipaljas flirt. See on ehe viisakus.
Märkmik: “Vabandust” ei võta tükki küljest
Eestlased Eestis | 27 Oct 2006 | EWR
Eestlased Eestis
TRENDING
