Pekka seletas, et päeva nimetatakse
Jungfru Marie Bebådelsedag, mis mulle tol hetkel veel midagi ei öelnud, ning et sel päeval süüakse Rootsis vahvleid. Ta on enda poole Stockholmis kutsunud sõpru vahvlisöömispäevale 25. märtsi ringis juba 10—15 aastat. Tänavu aga esimest korda Haapsalus.
Pekka on tegelikult Stockholmi kasvandik Peeter Mihkla, kellel nüüd enam põhjust tihedamini vastaskaldal, Eestis käia. Haapsalus ootab teda tore kunstiõpetaja Tiiu, kellega koos on tasapisi 128-aastasest väikesest puumajast tehtud hubane kodu, mis pälvis 2007. aasta üleriigilise kodukujundusvõistluse „Kaunis kodu“ finalistipreemia.
Kui soojad vahvlid juba taldrikul, seletasid peoperemehe sõbrad, kõik hetkel Tallinnas elavad ja töötavad rootsi-eestlased, et antud päeval ilmutas peaingel Gaabriel ennast Neitsi Maarjale, teatamaks, et ta kannab last, kellest saab Õnnistegija. Antud päevast, 25. märtsist on täpselt 9 kuud jõuludeni.
Kuivõrd levinud vahvlipäeva kombe tähistamine tänapäeva Rootsis on, ei tea. Maret Eesmäe, keda kutsutakse Kickiks, pilgutas silma ja andis justkui mõista, et ainult Pekka tähistabki. (Göteborgis sirgunud Kicki kolis poolteist aastat tagasi Tallinna, juhtima lennufirma SAS’i kõnekeskust.) Tegelikult olime väga rannarootslaste omaaegsete valduste läheduses. Sealsamas Haapsalus, Sadama tänavas asuvas Rannarootsi muuseumis saaks teada eestirootslaste kombetalituste kohta. (
www.aiboland.ee)
Internetist ehk eesti keeli võrgust hiljem loen, et päev, mis kannab ingliskeelset nime
Feast of the Annunciation, on tõepoolest Rootsis vahvlipäev. Olles omandanud ühtlasi rõõmsa kevadealguse tähise, süüakse perekonniti vahvleid moosi ja vahukoorega.
Pekka oli Stockholmist aga kaasa toonud hapukoort! See mõjus iroonilisena, kuna Eestist lahkudes viivad paljud inimesed kohalikke piimatooteid (nt hapukoort) just välismaale, kuna nii maitsvaid ja puhtaid tooteid annab mujal otsida. Veel oli peremehel kaasas vahvlisegu, õhukest polaarleiba ja
Skagens röra: kreveti, krabi ja kalamarja segu majoneesis. Muiates nimetas ta seda „rootsi hädaabiks“. Teisel pool merd valitseb samamoodi häda – tagasi minnes viiakse sinna eesti peenleiba.
Tagantjärgi saabus selgus. Maakeeli on selle päeva nimi
paastumaarjapäev, kuna tavaliselt saabub enne ülestõusmispühi, paastu ajal. Teda võib ka lihtsalt maarjapäevaks nimetada, sest teda on paljudest teistest maarjapäevadest (heinamaarjapäev, rukkimaarjapäev, ussimaarjapäev) tähtsamaks peetud. Läti Henrikul on ta koguni aasta alguspäevaks, kuna see on Kristuse tõeline sünnipäev, tema eostamise päev.
Rahva seas hakkas maarjapäev omandama peagi selgeid naiste väe püha jooni. Loogiline ju! Joodi nn
maarjapuna (punaseks värvitud õlut, viina, veini või mahla), et saada kogu aastaks õitsev välimus ja puna põsile. Siit ka järjekordne päevanimetus punamaarjapäev. Nüüdsest jäävad vokid ja vardad kus seda ja teist, tüdrukud võivad aidas magada ja lausa peavad linnupetet (linnulaulueelset ampsukest) võtma. Kohe-kohe on karjalaskepäev, välistööd algavad suure hooga ning lisandub keskpäevane söögikord. Naised käisid tol päeval kõrtsis suilisi kauplemas ja mõistagi pidid mehed neid seal kostitama.
Märjamaal on vanasti öeldud: „Paastumaarjapäeva siis peeti, kui see polnud suurel nädalal. Rõõmustamise ja kurvastamise pühad ei passinud kokku.“ Ometi on see eestlaste jaoks just nii läinud. 25. märtsil 1949 algas 20.000 eestlase teekond Siberisse, k.a. minu vanatädi Agnese pere, sealtsamast kaunist, armsast Haapsalu rongijaamast. Sama halastamatu oli maarjapäev Lätis (42.000 inimest) ja Leedus (30.000 inimest). Selline kurb pitser on jäänud ühele rõõmsameelsele kevadisele pühale, loomu poolest tulvil lootusepuna ja usku. See saatuse irooniana näiv tõik ongi USK kõikvõimalikkusesse.
