See, et pealinnal on oma väike, tagasihoidlik lastemuuseum Vana-Kalamaja ja Kotzebue tänava nurgal, oli uudiseks. Ja pühapäeva hilispärastlõunal oli meid seal vähe. Veidi aja pärast saime tuttavaks teisel korrusel vaikselt mängijatega, kellest kõige pisem andis märku. Olime selles hubases, 1932.-34. a. linnaarhitekt Herbert Johansoni projekteeritud funktsionalistlikus eramajas esmakordselt. Kõik peale Kerli. Suur õde teadis täpselt, kuidas majas asjad käivad: nii üleval meisterdamistoa nukkudesalongis kui legolaual, ning et muuseumi külalisraamatusse tuleb jätta endast jälg.
Kahju oli väljuda pimedale, märjale asfaldile sellest soojast ja kirevast keskkonnast ja kahe sõbraliku muuseumitöötaja seltsist. Üks neist oli Torontos käinud, juba enne taasiseseisvumist; teine oli nii lahke hing hoidis titat, kuniks tema ema jäädvustas nukkude jõule. Balti jaama trammipeatuses ristusid teed sama noorperega jälle ja milliseid kaugeid tuttavaid veel hiljem Raekoja platsil juhtumisi trehvasime!... Sellised tillukesi imesid ongi jõulude ooteaeg täis. Kauneid pühi ja ootamatuid imesid kõigile! Tekst ja fotod: Riina Kindlam, Tallinn
