Nii „Pärnu masinatehase õunapurustaja, väljalaskeaeg 1985“ kui mahlapress on veneaegsed ja viimase süsteem veidi aegunud, kuid tähtis on tulemus! Nelja vana õunapuuga talukoht saab nende läbi talveks üldjuhul sahvrisse 60-70 liitrit mahla.
Olen tihti mõelnud, et Eesti rahvuspuu peaks olema õunapuu. Katsu sa siin leida elamist — natuke vanema linnamaja aeda või talukohta ilma õunapuudeta. Vanad õunapuud ongi enamikes Eesti aedades suurimad meeleoluloojad; ka siis, kui majad on nende lähedusest ammu ära kõdunenud, meenutavad nad kunagist peret ja söögilauda.
Väiksena kuulsin vanemaid pereliikmeid rääkimas igatsevalt ja ülistavalt valgetest klaaridest, teisi õunasorte ei mäleta kedagi iial mainivat. Seepärast pidasin ka vajalikuks neid imevilju kohvris koos rukkileivaga esimeselt Eesti reisilt 1988.a. üle mere tuua. Nüüd saan lõpuks ise ka aru valgete klaaride võlujõust — nad on õunaootaja esimesed! Oma iseäraliku klaari põsejumega ja maheda, veidi jahuse maitsega sarnaseid ei ole Kanadas puuviljaletis kohanud. Neid võib olla, kuid paraku olin vaheldumisi linna- ja metsa-, mitte maalaps.
Nüüdsest maakogemusest selgus, miks neid suve- ehk söögiõunteks (ja mitte tali- ehk säilitusõunteks) nimetatakse. Aga et ülearuseid metsa alla metssigadele viia, seda küll ei mõista. Sest koos õunapurustajasse lisatud viimaste põõsa peal olevate punaste tikritega sai roosakas mahlatulemus soojal augustiõhtul ülimaitsev.
Õnnelikud on need, kes saavad murult jooksu pealt ampsu haarata. Kohalikel maalastel suud järjest matsuvad ja seedimine on korras.
Muigama pani vastupandamatu harjumus ubinaga kraani juurde teda pesema tõtata. Aga ei. Siin valitseb vee- ja kõige muu võimaliku kokkuhoid. Ning ohtu ju pole! Küünilisel suurlinlasel on raske harjuda mõttega, et seda maiuspala on puudutanud vaid soe vihm ja juhuslik tiibu puhanud kiil.
(Artikkel ilmus paberväljaandes 4. septembril.)
