Selle ainsateks põliselanikeks on pikka aega olnud vaid merelinnud ja valvuriks tuletorn, mille valguskiirte järgi rannakalurid joonduvad oma öistel traalimistel. Nüüd aga lähevad oma esimesele talvele vastu kaks saareelu proovivat noort inimest.
Viinistu kaluriküla asub Tallinnast kuus lahte ida poole (1. Muuga, 2. Ihasalu, 3. Kaberneeme, 4. Kolga, 5. Hara, 6. Eru laht), Pärispea poolsaare kirdekaldal, Loksa vallas, Lahemaa Rahvuspargi alal. Kohaliku majanduselu on varjusurmast turgutanud ja uue kultuurielu käivitanud küla läheduses sündinud ja üheaastaselt perega siit kaldalt Rootsi põgenenud Jaan Manitski.
Hoone, mille külmal betoonpõrandal töölised omal ajal vaevarikkalt jäist kala pakkisid, on nüüd muuseumina koduks Manitski isiklikule kunstikogule. Esimese Eesti Vabariigi klassikat kui ka meie nüüdisaegset kunstiparemikku valgustavad laest rippuvad kalurikolhoosiaegsed tööstusvalgustid. Eriti kirglikult kogub Manitski Eerik Haameri töid ning kunstimuuseumi esimeseks väljaandeks sai toekas raamat sellest Rootsis surnud ja Saaremaal, Kudjapel puhkavast pallaslasest (“See kunstnik, kes...” 379 lk., Ants Viidalepp, Viinistu Kunstimuuseum, 2003).
Teist suve järjest on Viinistul laineid löönud rahvusvahelise osalusega tegevuskunsti (performance) festival, mida on korraldanud maali- ja videokunstnik Jaan Toomik koos Inglismaalt pärit ja Eestisse elama asunud kunstnik Paul Rodgersiga. 2003.a. juulis sõidutati rahvast üle vee Mohnile esinemisi vaatama, tänavu oli uudsuseks külakaldal valminud vabaõhulava, kus mängiti maalikunstnik Konrad Mäe elul põhinevat suvelavastust “Külmetava kunstniku portree” (mängukavas järgmiselgi suvel). Manitski poolt tellitud Mart Kivastiku lavatükk oli täienduseks ulatuslikule Konrad Mäe maalide väljapanekule. Festivalipäeva käigus said muuhulgas istutatud ka fotol olevad lilled, õigemini SOOVIDE PEENAR, nagu teatab kaarja lillemüüri keskel olev tähis.
Graafik Kaija Kesa projekti kohaselt olid eelnevalt mulda pistetud väikesed puidust sildikesed, kuid nendel ei olnud kirjas nimed à la porgand, till, tokk-roos või saialill, vaid hoopis: südamlikkus, armastus (paistavad fotol), kaastundlikkus, siirus, kannatlikkus ja teised ihaldusväärsed iseloomujooned. Rahvale jagati lilleseemne pakikesi, mida igaüks istutas oma soovitud iseloomuomadusega märgitud tiku lähedusse. Kunstiteadlane ja ajakirja “kunst.ee” peatoimetaja Heie Treier ennustas, et peenar saab väga lünklik, kuna mõned soovid olid silmnähtavalt populaarsemad kui teised. Kuid viinakuu keskpaigaks oli ilmselgelt näha, et loodus tõepoolest ei salli tühja kohta ning teeb ilusasti oma korrektiivid; loodetavasti ka meis endis.
Merevalguse käest konservipurki: Viinistu Kunstimuuseumi kõige iseäralikum näitusepind on kahtlemata kolm hiiglaslikku metallist tünni, endised veehoidlad. Fotol on näha, kuidas nad on seest jäetud robustselt rooste, väljast aga kaetud heledate puidust sindlitega. Siin vahelduvad külalisnäitused. Antud päeval, 16. oktoobril, avati varalahkunud kunstniku, karikaturisti ja joonisfilmitegija Aarne Vasara mälestusnäitus.
Teine võrdselt imetlemisväärne metamorfoos on endise katlamaja ümberkehastumine kontserdisaaliks. Hetkel on selles parajalt kõledas kolossis Harjumaa muuseumi korraldatud põgenemise aastapäevale pühendatud näitus, kuid augustis esinesid siin Saksamaalt, Schleswig-Holsteini liidumaalt pärit noored sümfoonikud ning tegevuskunstipäeval ronis hoone tellistest korstnal Lõuna-Aafrika Vabariigi performance-kunstnik Stephen Cohen.
Kokku külastas Viinistut läinud suvel enam kui 20.000 inimest. Sukeldumissõbrad teavad küll Mohni saare all järsult kuni 50 meetri sügavuseks muutuvat merd ja vahetus läheduses lebavat aurikuvrakki, kuid Viinistu uusi tahke pole veel reklaamima hakatudki. Eestis piisab ka väikese kella kõlinast, et hea uudis maad võtaks.
