Vahepeal oli Eestis märgata silmapaistvamat muulaste integratsioonikampaaniat. Tänavatel olid sõbralikud reklaamplakatid, mis julgustasid kahepoolset lähenemist ja mõistmist. Vähemusrahvana peetakse eelkõige silmas vene rahvusest inimesi, keda pealinnas ei olegi nii väga vähemuses, vaid pea pool elanikkonnast.


Esimene integratsiooninäide, mis praegu meenub, on eesti keele kümblusprogrammid (Estonian immersion) vene koolides, mille juhtideks on Torontost pärit pedagoog Peeter Mehisto ja Irene Käosaar, kes selle eduka töö eest said mullu presidendi kultuurirahastu hariduspreemia. Silmatorkav näide on ka ETV hilisõhtune saade Unetus. See on „kakskeelne debatt, mis tegeleb ebameeldivate, kuid sotsiaalselt tähtsate teemadega ning võrdselt antakse sõna nii ekspertidele kui stuudiopublikule“. Debatti juhivad Reet Oja ja Aleksandr Tshaplõgin. Kui eestlane võtab sõna, on ekraanil all venekeelne tõlge ja vastupidi. Seda saadet vaatan suure huvi ja vahel isegi imestusega, kuna siinsed venelased on mulle müstika. Ma ei tea, mis elu nad elavad, kus nad käivad, mida mõtlevad. Ma ei puutu nendega kokku. Välja arvatud nendega, kes on integreerunud.

Eevaülikonnas on kõik ühest puust

Esimesed kokkupuuted venelannadega olid aeroobikatrennis. Olen proovinud mitmeid tunde Kadrioru Spordiklubis (oi, neid on palju, ja toredate eesti nimedega nagu Step, Body Pump ja Cardio-Body) ja parimad juhid on vaieldamatult Oksana ja Larissa. Nad on elavad, pakuvad kõige pingsamat ja vaheldusrikkamat koormust ning seda minimaalset juttu, mida hüppajate vägesid juhtides vaja läheb, räägivad nad väga kiiduväärses eesti keeles. Vahest, kui näevad, et tunnis on venelannade ülekaal, laskuvad nad vene keelde. Tänu sellele oskan nüüd lugeda viiest tagurpidi (ähkides) pjat, tshetõre, tri, dva, odin. Neil päevil istun trennijärgselt saunas nagu hiir. Leiliaur ja vene keel ristuvad mu ees ja mina vaid muigan. Kahtlen, kas saunakaaslased äkki ei arva, et olen ohmu või lihtsalt üleolev, et vestluses ei osale.

Eriline särav täht ja naiste lemmiktreener on Valeri, kes eelistab hoopis inglise keeles juhendada. Noh, olgu. Keegi siiamaani vales suunas vastu seina ei ole joosknud ning Valeri energiast ja lakkamatust julgustusest ning kiidusõnadest (Ladies, you’re so beautiful, don’t stop, don’t stop!) on naised ilmselgelt sillas.

Interneti püsiühenduse paigaldaja, kes mu korteris käis oli õnneks eestlane. Akende reguleerija ja Toru Jüri (tegelikult oli ta Toru Rene) ka. Ei osanud ette aimatagi, et nendega võiks tekkida suhtlemistõke. Siis oleksin püsti hädas olnud.

Töö kaudu on õnnestunud saavutada lähim kontakt kolme toreda vene tuttava, nüüdseks juba sõbraga. Janaga töötame koos galeriis ja naaberkohvikus töötavad Igor ja Nadi (Nadezhda – „lootus“ vene keeles). Tuttavateks saime tänu sellele, et nad eesti keelt valdavad. Loomulikult aktsendiga ja vahel on mõnel neist häbi, kui keelevigu teeb, aga minul läheb neid kuulates süda soojaks. Nad on integreerunud, teendindusalal töötavad Eesti venelased. Musternäide läbilöömisest ja minule väga armsaks saanud inimesed, kelle kaudu loodan enam teisest kultuurist pärit kaaskodanikest õppida.

Silmade ja käte keel

Viviann Napi galeriis, kus osaajaliselt näituste koordineerijana leiba teenin, on ennegi tulnud põgusalt kokku puutuda vene rahvusest kunstnikega, kelle töid müüme. Valeri Vinogradoviga Berliinis näitust üles pannes olid keelepuhvriteks tema kunstnikust naine Anne Parmasto ja tütar Helen, kuid nüüd märtsi lõpus, uue näituse eel, seisin silmitsi venelasest fotograafiga, kellega oli raske mõtteid vahetada. Mina vaatasin talle otsa ja rääkisin rahumeeli (olgugi, et nõksa aeglasemalt) eesti keelt ja tema sama sihikindlalt heleroheliste silmadega mulle otsa kui ta vene keeles rääkis. (Seda ometi tõlkiva Marika või Jana juuresolekul.) Selle nimi on usk, et „küllap ta midagi ikka aru saab“. Tema ju ekslikult arvas, et mina olen Eesti kasvandik (imestades veel, et kuidas nii emotsionaalne ja jutukas põhjamaalane) ja niisiis minu vanust arvestades on täiesti loogiline eeldada, et peaksin mingilgi määral vene keelt purssima. Samas ei kustunud minugi pime lootus, et kuna ta on Tallinnas sündinud, peaks ta ometi minust aru saama! Eks ta midagi sai, aga raske oli.

Vladimir Balabnev (38) pendeldab viimased 10 aastat Peterburi ja Tallinna vahet, enamjaolt töötades reklaamfotograafina siiski „Piitris“(mille slängiks oli vahepeal Lenska). Kas see on eesti keele mitte valdamise põhjenduseks? Tema eest ma vastata ei saa, kuid fotograaf on Eesti Ekspressile antud intervjuus (22.12.2004) ise öelnud, et eestlased on vene keele palju paremini ära õppinud kui vastupidi, et see on probleem ja „kummaline“. Samas on Eestis elamine teda sedavõrd mõjutanud, et Peterburis öeldakse kohe, et ta on Baltikumist; tema maneerid ja aktsent pidavat koheselt reetma.

Peterburg ei ole eestlastele võõras

Kultuuri-, hariduse- ja töötsuslinnana on Sankt-Peterburg olnud XIX sajandist saadik kümnete tuhandete eestlaste koduks. Venemaal olid tihti haritud eestlastel paremad teenimisvõimalused, kuna kodumaal oli raske baltisakslaste kõrval ametikohta saada, ning suurest eesti haritlaskonnast tingituna kujunes just sellest linnast meie rahvusliku liikumise aja üks keskpunkte! Teine metropol, mis eestlasi omal ajal nõnda suurearvuliselt välismaale õppima ja tööle meelitas, oli Riia.

Peterburg võlus ära ja inspireerib ka Balabnevi, ning ta on seal omajagu tunnustust pälvinud. Neeva jõe suudmes asuv linn on kunstniku kolme suure kanalilinnasid võrdleva fotoprojekti algeks, mis jäädvustatud raamatutes Paris-Petersburg (2000), Venice-St. Petersburg (2003) ja Amsterdam-Petersburg (2003). 30 fotot ehk 15 kontrastset paari Amsterdami ja Peterburgi võrdlevast sarjast ongi hetkel välja pandud Narva maanteel Tallinnas ning seejärel rändavad Amsterdami. Fotod toovad esile sarnasusi (nt. armastajad), erinevusi (nt. arhitektuur) ja mõnel juhul tekib segadus, millise linnaga on tegu (nt. kanalite ääres). Mõnel puhul ei ole kübetki kahtlust, sest kuigi Tsaar Peeter I rajas linna 1703.a. sellesse Ingerimaa soisesse lahesoppi muuseas just Amsterdami eeskujul, on kummagi linna ihul märgata erinevaid ajahamba ning valitsejate või rezhiimide puremisjälgi. Kuninganna Wilhelmina istub igavesti ratsa ja Katariina on Suur (nagu mägi).

Näituse avamise järgsel päeval tuli fotograaf mu juurde ja vabandas. Ta ei olevat aru saanud, et olen mujalt pärit ja oli mures, et võisin solvuda tema avalikult öeldud kommentaarist minu (eestlasele ebatavalise) emotsionaalsuse suhtes. Vastasin, et vastupidi, see on vaid kompliment, kui tema arvas minus ära tundvat mingit särtsuvat slaavinatuuri! See kulub ju ära. Ise olin temale ja avamisele tulnud publikule pihtinud, kui siiralt kahju mul esimest korda elus on, et vene keelt ei valda.

Tegelikult see polnudki esimene kord, aga fotograaf rääkis seda keelt nii kaunilt, et ime oli kuulata. Tema keeles oli elegantsust, aegade tagust uhkust ja ilu. Kusjuures see oli kaine filoloogiline-kõlaline elamus ja mitte karvavõrdki tema helerohelistest silmadest mõjutatud.

Pealkirja P.S. – Kui inglise keeles on snowman meessoost ja eesti lumememm naissoost, siis vene keeles valitseb mõlema soo võrdõiguslikkus, mis soodustab lumeperekondade teket: snegovik on õigupoolest lumemees ja lumememm on snezhnaja baba.

Eestlased Eestis

TRENDING