Uusaasta pimm-põmm Tallinna kalasadama kandist (Suur-Patarei tänavalt) vaadatuna. Foto: Elle Palumäe
Aga kui ärkad kellegi kõrval — kas see ongi esimene, või oma maja rahvas ei loe? Mulle ei jää kunagi meelde, kes esimene vastutulija tänaval on. Ja miks peetakse oluliseks just hommikut? Küllap kesköise möllu seas on veelgi raskem tuvastada ja mäletada, kes esimesena silma jäi.
Tol hommikul nägin esimesena kajakaid akna taga tiirlemas. (Mida see küll ennustada võiks?!) Siis jääkarusid — telekast tuli väga hea BBC saade, ja siis suusahüppajaid Garmisch-Partenkirchenist. Välja läksime alles õhtul ja olime nii omakeskis jutu- ja mõttehoos... mina ei näinud kedagi. Ju ei olnud ka kedagi.
Aga seekord jäi mulle hoopis rohkem meelde see, keda ma aasta VIIMASE päeva jooksul juhtusin nägema. Ja see tundus hoopis tähendusrikkam olevat, kuna polnud neid toredaid inimesi nii ammu näinud. Miks just vana-aasta viimastel tundidel jooksin Maakri tänaval kokku Torontost pärit peaministri nõuniku Kyllike Sillaste-Ellinguga? Sealsamas kõrval, autos, ootasid teda abikaasa Indrek ja poeg Ilmar. Oleme ühes linnas jälle koos, aga kaks aastat polnud näinud. Ilmselt oli ammustel gaidisõsaratel aeg kokku saada, kes koos Kotkajärvel kanuutanud ja telgis lõdisenud. Vast selleks, et paremini näha, kuhu me jõudnud oleme.
Kaugelt kiilakana silmatorkavat Erkki Engsot nägin viimati New Yorgi Eesti kultuuripäevadel kolme aasta eest. See oligi tema NY-i periood: ta töötas lilleseadjana ja NY Eesti Maja baarileti taga ning tegi seal kunsti (imelist nahatööd ja fotograafiat). Nüüd on kodumaal tagasi, õpib Kunstiakadeemias (moodi!) ja tutvustas mulle oma 3-kuist tütart Matildet, kes istus meie ees titetoolis toidupoe ostukärus, vana-aastaõhtu peoks varutud toiduhunniku kohal. Miks me täna trehvasime ja miks ta parajasti helistas mobiiliga meie ühisele sõbrale Marek Maranale, kes on nii Torontos kui New Yorgis elanud, ja nüüd Kadriorus kodus. Mareki ülesandeks oli vist shampuse varumine. Samaaegselt immitses ühest kärus olevast kilekotist tuttavat mõrkjat vesikressi lõhna, mida olin elus esimest korda tundnud, valmistades kartulisalatit ülemöödunud suvel ühe tähtsa inimese sünnipäeva eel... Ka tema tundis kohe lõhna ära.
Tolle õhtu esialgsed suurejoonelisemad plaanid ei mänginud välja, aga lõpuks sai kokku just õigete inimeste, vanade sõprade kambake, kelle seas olid olulisel kohal kolm tuju õiges tuuris hoidvat last. Kes muidu oleks tantsinud, klaveril improviseerinud ja kesköist rannaäärset lumesõda alustanud? Ei, algatajaks oli siiski lastest nakatunud „vanainimene“. See meenutas sõbranna saadetud sõnumit: Täna öösel jäävad optimistid üles, et näha uuekese saabumist ja pessimistid ei maga, et olla kindlad vana lahkumises.
1. südakuu viimastel tundidel kukkusin sääre siniseks salakavalal jääl. Oli see hoiatus? Pürgisin üle kivide ja kändude (jääväljadest rääkimata) uute tuttavate manu head uut aastat soovima. Seda võib teha kolmekuningapäevani (pärast võib minna halvasti), aga olin kärsitu, tahtsin õiget päeva uueks. Ega ma umbusklik ole, mulle lihtsalt jäävad märgid ette.
Vaadake, mis taevas sünnib! Ilutulestiku jälgimine Tallinna rannas. Foto: Elle Palumäe
