Harjumäelt jälgivad kaitsejõudude paraadi Kairi Mesipuu, Lilian Rohejärv, Tallinnas 6 a. elanud Göteborgist pärit Arno Altoja ja Jaane Elmi. Taustal kõrgub Niguliste kirik. Pealetungiv kevad sundis inimesi riigilippudega päikest silmist varjama.
12 tundi vabariigi aastapäeva Tallinnas
Varahommikusel Kentmanni tänaval toimetasid üksikud inimesed, üks tädi pühkis kõnniteelt lund, teine ilmus kangialusest sületäie lippudega ja asus redelile, et neid lipuhoidjatesse pista. Taevas helendas, otsejoones paistis Niguliste, siis Toomkiriku torn, mis sihti määrasid.
Muidu inimtühja Vabaduse väljaku Harju tänava nurgal oli hulgake noori lippude ja tõrvikutega. Tundsin ära Tallinna Tehnikaülikooli tekleid ja asusin nende rivi sappa, kuna tee oli meil üks. Igast suunast tõusis rahvast Toompeale. (Rahva kogunemine lossihoovi vabariigi aastapäeva ja taasiseseisvumispäeva (20.08) hommikul lipuheiskamiseks on umbes viis aastat vana komme.) Lossimüüride varjus jagati laulusõnu, väikeseid riigilippe ja üks neiu müüs termostest kohvi. Lootus kiiresti sõpru leida kadus pea, kuna plats oli igas vanuses virgeist kodanikest tulvil.
Kell 7.34 tõusis Pika Hermanni torni lipp Piirivalve orkestri hümnihelide saatel. Üle peanuppude kostsid Riigikogu esimehe Ene Ergma, siis peapiiskop Jaan Kiiviti sõnumid. Varsti oli torni idakülg päikesekullas – ilm tõotas tulla imeline.
Sõprade kodus oli eelnevalt kokkulepitud hommikueinetund. Toompealt alla ja järgmisest, Tõnismäest üles — kellel aastapäevatort, kellel vastlakuklite karp näpus. Iiri kohv ja laulva revolutsiooni laserplaat seadsid tuurid järgmiseks päevakorrapunktiks: kaitsejõudude paraadiks. Harjumäe lumiselt nõlvalt avanes mõjuv vaade 743-le sõdurile, kuid viitseadmiral Tarmo Kõutsi sõnad sinna ei ulatunud. Kissitama panid kahe piirivalve lennuki ja kahe kopteri tervituslennud.
Päikesest kumav kevade maigu jälg oli igal näol, aga eriti lastel, kes lasksid sedasama mäge pidi vastlaliugu ja asusid siis tutvuma tankitõrjesuurtükkide ja piirivalve koertega. Siingi jagati lippe, mille üks pool oli NATO oma ja teine sinimustvalge.
Väsitav on see värske õhk, päike ja üllas meel. Kümneseks kasvanud seltskond seadis sammud Valli baari. See on omaette aegade hämarusest säilinud nähtus, millest kunagi pikemalt...
Kell 12.15 hakkas aga akadeemiliste organisatsioonide rongkäik Raekoja platsilt Harju tänavat pidi liikuma, millega liitusid ka meie kaks teklikandjat. Sellele kombele pandi alus möödunud kümnendi alguses ja see meenutab mõnevõrra Tartu volbri rongkäiku 30. aprillil. Nagu Tartus, tervitatakse pealinnaski võimuvalvavaid juhtisikuid: lossihoovis Riigikogu esimeest Ene Ergmat ja Stenbocki maja ringhoovis peaminister Juhan Partsi.
Pikka jalga pidi Pikale tänavale. Seal on uksed taas avanud „Eesti vanim pubi” (1993) Hell Hunt. Ihkasime hernesuppi. See polevat veel valmis, nii et leppisin sibulaga. Taas heledasse päevavalgusse ilmudes pudenesime kes kuhu, teleri ette ootama presidendi vastuvõttu. Üksi ei ole seda kuigi meeldiv jälgida, siis ei kuule ju keegi su kommentaare. Aga tore, kui on olemas sõbrad nagu Arno ja Kairi, ja sul on sohva, kibuvitsatee ja helesinise kreemiga tort, millel martsipanist lipuke.
Presidendi kõne lahkavad paljud. Tunnistan ausalt, et ootasime rohkem, mida Linnateatri hinnatud lavastaja ja näitleja Jaanus Rohumaa kujundatud kontsert toob. Presidendi õla tagant oli ju näha, et Estonia teatri lavale olid laotud heinapakid. Tavaklassikale anti tõepoolest väike puhkus; lasti kõlada hoopis leelol ja rahvalaulul. Esinesid Väikeste Lõõtspillide Ühing (siiski mitte oma tavalises tempokuses), Jaan Tätte ja Eesti Keeled (Riho Sibul, Jaak Johansson jt.). Taustaks näidati suurel videoekraanil loodusvõtteid ja vaimukaid arvutiga loodud toonekurgi, kalu jms. ning edastati huvitavaid fakte Eesti kohta. (Eestis elab nii mitu liiki roomajaid, on nii palju raamatukogusid ja muud kiiduväärset.) Tekstid ilmusid eesti, siis inglise keeles – kohal oli ju palju diplomaate. Kontserdile järgnenud ballile oli kutsutud üle 900 inimese, Presidendipaar kätles kindlasti paarisada ja siis hakati tantsima. Ühes saalis Raekoja platsi kohal tantsisid samaaegselt ka üliõpilased.
Paraad on selleks aastaks läbi ja rahvas tutvub Vabaduse Väljakul sõjatehnika ja piirevalve koertega. Kassarilt pärit Jaane Elmi on sõpradega veel päikselisel Harjumäe nõlval. Fotod: Riina Kindlam
ETV pakkus aga järgmisena mängufilmi „Viimne reliikvia”. Perekondlikule olemisele igati sobiv, armas ja kodune nagu kogu päevgi, ehkki piduliku alatooniga. Võibolla sellest kirjeldusest ei peegeldu otsest austusavaldust kaotustele ja kannatustele, aga see teadmine on kõige piduliku ja vabaduse üle rõõmustamise aluseks. Niisugust asjalikku ja loomulikku uhkust ja kuuluvust ei ole mina sellisel kujul varem tundnud.
Vabariigi aastapäeva üritustel osalejate arv kasvab aastast aastasse silmnähtavalt. Need linna peal ringijooksmised ei jää ka praegustel kelgulastel tulevikus jooksmata. 12-tunnisest aktiivsest tähistamise virr-varrist jääb eredalt meelde ühe noore korporandi tugev käepigistus päikeselisel lossiplatsil sooviga “Palju vabariiki!“
