Antud suur toomingapõõsas kasvab Köleri tänava Kadrioru pargipoolses otsas, elumajade vahel. Minu suureks üllatuseks ilmus kohiseva õitemere varjust peesitav kassipoeg ja suur maakivi, millel kirjas, et selles paigas peeti Eesti III. Üldlaulupidu aastal 1880. Ühesõnaga kõige õigem ööbiku laksutamise koht.
Huvitav, et meelitavalt magusast kirsi- või ploomiviljast, millele vihjavad võõrkeelsed nimed, on eesti toominga sügavmustad läikivad marjad kaugel. Nad on söödavad, kuid neis sisalduvad parkained teevad n-ö suu paksuks. Niisiis võib järeldada, et linnudki lähenevad marjadele vaid peale külmumist~käärimist. Pealegi on temas enam kivi kui liha.
Siberi eestlaste Ülem-Suetuki küla ümbruses leidub juba lihavamaid marju ja seal on ka komme neid kuivatada, jahuks jahvatada (suuremaid kivikilde välja sõeludes), nisujahuga pooleks segada ning küpsetistes kasutada! Udmurdid segavad toomingamarjajahu mee ja veega ning pistavad pirukasse. Toomepuu nimetus on iidsete soome-ugri juurtega ning Läänemere ümbruse arheoloogilistel väljakaevamistel on leitud tähelepanuväärselt palju toomingamarja kive. Norrakad on jälle maiad marjust tehtud mahla ja likööri järele. Toomingamarju saab iga kell eesti apteekide kuivatatud ravimtaimede letist; see paneb kõhu kindlalt kinni.
Ka nii suureks võib toomingas kasvada. Põõsast kuni 15 meetrise puuni. Fotod: Riina Kindlam
Selliste faktide võrra olen nüüd targemaks saanud tänu tuttavate (Ülem-Suetukist põlvnenud Marika TOOM), raamatute (Hendrik Relve “Puude juurde”,1998) ja interneti kaudu, aga esimene õppetund oli, kui sõber toomingat nähes autoga kähku tee äärde tõmbas ja mind välja nuusutama käskis. Magusalt lõhnas ja väike põõsas oli, kuid ta võib vabalt sirguda 15-meetriliseks “puukujuliseks”, meetrise ümbermõõduga. Maikuine raske, magus aroom teatab tema õitsemisest kaugele, aga tuppa seda ilu ei maksa tuua — suurtes kogustes on toomingaõie lõhn vänge ning peavalu tekitav, see on tema looduslike vaenlaste peletamise viis. Tark aednik teab, et kui aias kasvab toomingas, on sedavõrra vähem hiiri ja mutte. Tema oksa võib värskesse mutikäiku sutsata ja lehti viljasalve poetada, kärbsed kaovad tema leovee peale ja sääsed tema suitsust. Toome sitket ja õblukest puitu hindas vanarahvas pihlaka kõrval pisiesemete nikerdamiseks väga. Hea painduvuse tõttu sai sobiva jämedusega toominga tüvest hobuselook ja tema koorega toonitati pruuniks lõnga. Kuidas ometi on toomingata hiljem võõrsil hakkama saadud?!
Uhked võivad olla need, kes kannavad nime To(o)ming(as), Toom(e)puu, Toomik, Toome(t), Toom. Sest olgugi, et perekonnanimed Tamm, Saar, Lepp ja Kask trumpavad teisi puid enam-esinevatena üle, on Eestis ju toomkirikud omaaegsete toomkoolide ja toomhärradega ning Tartus Toomemägi! Ja-jah, see on muidugi hoopis too teine saksa Dom kui jumalakoda, mille eelkäijaks ladina domus, tähendades nii maja kui kirikut. Reformatsioonieelne toomkirik ja kõik temaga seonduv tähistas (pea)piiskopi esindust; neid kaitsev dome ehk kuppel aga ikkagi laotust ja taevavõlvi. Just nii võib looduslik lehtla või puu alati pühamuna mõjuda.
Toomingat on suve lehestikus palju raskem ära tunda, praegu kestab veel tema tähetund. Sel järsult jahedaks pööranud kevadisel ajal, kui rahvas vastas suurele üleriigilisele metsaistutustalgute üleskutsele. Kokku käis kahe nädala jooksul kuuski maha panemas üle 20.000 laulu- ja tantsupeolise ning vabatahtliku. Tahkuranna vallas istutasid 16. lehekuu päeval ka laulupeoga ühevanuse, 135-aastase Sindi segakoori liikmed ja mulda pandi miljones puu, milleks sai tamm.
