5 aastat Tartu Raekoja platsi purskkaevu keskel suudelnud tudengipaar on skulptor Mati Karmini ja arhitekt Tiit Trummali ühislooming. 5 aastat on ka volbri rongkäigu ajal üks korp! Filiae Patriae rebane (täpsemalt kuldrebase ksv! Anu Lepasepp-Mugu akadeemilised tütred ja tütretütred) läbinud raudkülma vee ja redeli otsas kõlkudes pärjanud pronksist neiu laulu "Üks väike rõõmulauluke" saatel. Foto: Riina Kindlam
Nii Eestis kui enamikus tema naaberriikides on volber nii üliõpilaslik kui ka “metsik” ehk sõna tõsises mõttes maalähedane. Tartu üliõpilasorganisatsioonide rongkäiku ilmestavad omakorda teatud rituaalid: rivistutakse seltside ja korpide asutamise järjekorras Väikese Vanemuise teatri lähedal ja rongkäik liigub lauldes raekoja ette, kus linnapea annab selleks ööks linnavõimu tudengite hoolde. Lauldakse Gaudeamuse “Vivat et respublica” salmi ja korp! Filiae Patriae rebane pärjab purskkaevus suudleva tudengineiu.
Ülikooli peahoone ees tervitab rektor ja lauldakse Gaudeamuse “Vivat akadeemia” salmi ning lõpuks kogunetakse Toomemäele Karl Ernst von Baeri kuju ümber. (V.a. korp! Sakala, kes Toomkiriku müüri lähedusse hoiab. Aga seegi lisab natuke intriigi.) Eesti Üliõpilaste Seltsi vilistlase Kaarel Tarandi akadeemilised järglased asuvad siis shampusega bioloogi kuju pead pesema. On kevad Tartu peal.
Torontost oli kohal terve meestevägi: 8 korp! Vironia ja 5 EÜSi liiget kogesid esmakordselt oma organisatsioonide algkodu volbrikombestikku. Tartu tõmbab tolleks õhtuks teisigi teklikandjaid; näha oli huvitavate oranzh-kuldsete teklitega külalisi Lätist ja ohtralt valgete tudengimütsidega soomlasi. Paljud neist on Eesti korpide ja seltside sõprusorganisatsioonidest.
Enne keskööd, kui tekleid kandvad (ja tekleid mittekandvad) organiseeritud noored (ja hingelt noored) oma konventides Tartu linna eri nurkades vaikselt (ja mitte nii vaikselt) tegutsesid, süüdati kesklinnas Emajõel asuval parvel hiiglaslik lõke. Vallikraavi tänavast, Wilde pubi / Mattiiseni raamatukaupluse ees said pingil kõrvuti istuvad pronkskujud Oscar Wilde ja Eduard Vilde seda tralli varavalgeni jälgida. Nende kloonimise aeg on õnnelikult möödas ja kaksikvennad ilusti Euroopa Liidu laienemispäevaks Tartu sõsarlinnas, Iirimaa Galway linnaplatsil istumas.
Ja kell 12.... algas konventidevaheline risti-rästi külastamine. Ja saabus Euroopa Liit. EÜSis olevat joodud selle puhul shampust ja lauldud, meie konvendis paistis rahvas tantsupartnereid ootavat. Kohtasime auväärt proua Miina Härmat; tema gümnaasiumis algas nimelt korp! Amiticia ülimalt kaasaegne multimeedia (pool filmitud) rebasteater. Alles hiljem tuletas särtsakas ansambel Untsakad konkreetsemalt meelde õhtu eripära, kui nad korp! Sakala majas laulsid Euroopa Liidu hümni viisil (Beethoveni üheksas ehk Ode to Joy): “Si-ni-ne ja must ja val-ge kau-nis-ta-gu Ee-sti-maad....” Täiesti ülekantav, proovige.
Päikesetõus oli tavaline eesti kevadpüha koit (enneaegne!). 1. mai kui riigipüha võiks alati olla argipäev, aga oli laupäev. Tähesõõriga lipud olid öö jooksul tõepoolest ilmunud Tartu valitsusehoonete fassaadidele, kuid kallimat bensiini me Tallinna teel veel ei vajanud ja maanteed ületanud põder ei pidanud vajalikuks ebatavaliselt rutata. Teepervesid valvasid postide otsas mune hauduvad toonekured, talumehed kündsid ja nende põllud tolmasid.
Alles õhtused teleuudised lõid avali kogu pildi: “meie mees Brüsselis” ETV reporter Indrek Treufeldti osteülekanne sealsetest muljetest, Viljandi ansambel Vägilased hiiu kandle ja torupilliga Lissaboni suurlaval, iiri jõmpsik ronimas pronksist Eduard Vilde sülle Euroopa teises küljes. See on suursugune ja samas õrnalt mõistatuslik.
Suhkrut ma ei tarbi ja soolaleivast saadik on tolle mineraali varud kindlustatud. Minu tõsine mure on ilm. Viimased 5 päeva (ehk esimesed 5 Euroliidus) on temperatuur Eestis järk-järgult tõusnud ja vallandanud plahvatusliku rohenemise. Ega me ometi ei nõustunud kirbukirjas ja märkamatuks jäänud sättega, millega kaasneb “palju tervislikum ja majandustegevust soosiv” Euroopa keskmine temperatuur?! Kasvuhoone katuse siiapoole sikutamine ei ahvatle, kannatame oma radikuliidi edaspidigi kangekaelselt ära – esivanemate vaimus (töökalt).
Lõpetuseks üks kevadine ülikoolilinna lauluke:
ÜKS VÄIKE RÕÕMULAULUKE
viis: valss operetist Lõbus lesk
sõnad: vil! Lumme Erilt (C!FP)
Gaudeamus! Rõõmustada alati!
Tantsujoovastuses olla koiduni!
Õnn on olla hetkes, õnn on olla noor,
mater nostra alma est, ülikool.
Aegu olemas võib olla paremaid,
aga meile antud on see aeg vaid.
Alati on praegu, alati on siin,
vita nostra brevis est, c'est la vie!
Meile alles jääb see kevad kindlasti,
sest ta sellel aastal tuli teisiti.
Ununevad mured, sõber alt ei vea,
homo lupus homini est, lõpp on hea.
