https://communistcrimes.org/et...
Esimesed 1949. aasta märtsiküüditamise süüdistused jõudsid kohtuotsusteni 1999. aasta esimesel poolel. ENSV riikliku julgeoleku ministeeriumi (edaspidi MGB) operatiivvolinikke süüdistati esiteks küüditamise ettevalmistamises, mis seisnes selles, et nad tegid 1949. aasta veebruaris ja märtsis kindlaks kulakuteks ja natsionalistideks ning bandiitide abilisteks tunnistatud isikute ja nende perekondade andmed ning nende asukohad „eesmärgiga hävitada rahvuslik, okupatsioonirežiimile vastupanu osutav ja kulaklikuks tunnistatud sotsiaalne grupp“, mille tagajärjel need isikud deporteeriti; teiseks tegutsemises küüditamise operatiivgrupi juhtidena, kelle ülesandeks oli küüditatavad kinni pidada ja relvastatud valve all kogumispunktidesse toimetada.
Küüditamise läbiviimise tõendamises kohtud üldiselt probleeme ei näinud ja lugesid operatiivgruppide juhtide süü tõendatuks eelkõige nende koostatud ja allkirjastatud dokumentide alusel – väljasaadetavate elukohas täidetud ja allkirjastatud küsitluslehed perekonna kohta, kogumispunktides isikute üleandmise lehed ja omakäelised raportid operatiivgrupi tegevuse käigus toimunud erakorraliste sündmuste kohta.
Kohtud leidsid, et need dokumendid olid olulised väljasaatmisotsuse täideviimisel ning allkirja andmisega võtsid operatiivgrupi juhid vastutuse dokumendi õigsuse eest. Keerulisem oli aga tõendada küüditamise ettevalmistamisel osalemist.
Esimesed kohtulahendid
Esimese isikuna mõisteti Eestis 1949. aasta küüditamise läbiviimise eest süüdi MGB Läänemaa osakonnas operatiivvolinikuna töötanud Johannes Klaassepp (snd 1921). Lääne maakohus mõistis 22. jaanuaril 1999 J. Klaassepa süüdi 8 perekonna (23 isiku) väljasaatmises Eestist ja 2 perekonna (9 isiku) Eestist väljasaatmise katses.[1]
Tallinna ringkonna-kohtu 1999. aasta 6. aprilli otsuses loeti tõendatuks Klaassepa süü 15 isiku väljasaatmises ja 2 isiku väljasaatmise katses.[2] Üks peamisi vaidlusküsimusi kohtutes oli, millal tekkis süüdistataval teadlikkus küüditamisest. Sellest sõltus, milliseid küüditamisega seotud toiminguid sai talle süüks panna.
Üks peamisi vaidlusküsimusi kohtutes oli, millal tekkis süüdistataval teadlikkus küüditamisest. Sellest sõltus, milliseid küüditamisega seotud toiminguid sai talle süüks panna.
Kuna eeluurimisel ei õnnestunud välja selgitada MGB operatiivvolinike teadlikkust sellest, mis eesmärgil nad 1949. aasta veebruaris ja märtsi alguses kulakuteks ning natsionalistideks ja bandiitide abilisteks tunnistatud perekondade koosseisu ja asukoha kohta dokumente koostasid, leidis Lääne maakohus, et enne ENSV Ministrite Nõukogu 14. märtsi küüditamise otsust ei saanud Klaassepp teada, et tema koostatud ja allkirjastatud dokumendid valmistavad ette Läänemaa elanike väljasaatmist Eestist. Seetõttu arvestas kohus kirjalike tõenditena vaid dokumente, mille J. Klaassepp oli koostatud ja allkirjastatud ning mis kandsid hilisemat kuupäeva kui 14. märts 1949.
Klaassepa kaitsja väitis maakohtu otsuse peale esitatud apellatsioonis, et Klaassepa teadlikkus küüditamisest ei ole üldse tuvastatud. Selle väite lükkas ringkonnakohus tagasi, sest julgeolekutöötajana pidi ta öösel sõjaväelaste abiga terveid peresid kodust ära viies ja loomavagunitesse paigutades aru saama, et paneb toime küüditamise.
Küll aga pidas ringkonnakohus meelevaldseks maakohtu järeldust, et Klaassepp sai küüditamisest teada pärast 14. märtsi Eesti NSV Ministrite Nõukogu määrust. Kohus leidis, et kuna puuduvad tõendid selle kohta, millal Klaassepp eelseisvast küüditamisest teada sai, tuleb lähtuda tema enda väitest, et ta sai sellest teada alles üks päev varem, st 24. märtsil 1949. Seetõttu arvas ringkonnakohus tõendite hulgast välja dokumendid, mille Klaassepp oli koostanud enne nimetatud kuupäeva.
Karistuse määramisel võttis maakohus kergendava asjaoluna arvesse, et Klaassepal puudus ENSV julgeolekusüsteemis töötamise ajal moraalse valiku võimalus. Sellist järeldust võib pidada kaheldavaks, sest kedagi ei sunnitud Nõukogude julgeolekusüsteemis tööle asuma ja ka operatiivvolinikel oli õigus ise töölt lahkuda, mida J. Klaassepp 1950. aasta detsembris ka tegi.
Ringkonnakohus ei lükanud maakohtu sellist järeldust küll otseselt ümber, kuid märkis, et ka kuritegeliku käsu täitmine on kuritegu, teenistusliku sõltuvuse mõjul kuritegeliku käsu täitmine võib olla vaid karistust kergendav, mitte vastutust välistav asjaolu.
Ringkonnakohus ei lükanud maakohtu sellist järeldust küll otseselt ümber, kuid märkis, et ka kuritegeliku käsu täitmine on kuritegu, teenistusliku sõltuvuse mõjul kuritegeliku käsu täitmine võib olla vaid karistust kergendav, mitte vastutust välistav asjaolu. Samuti leidis ringkonnakohus, et puuduvad tõendid selle kohta, nagu oleks operatiivvolinik tegutsenud hädakaitse seisundis. Karistuseks mõisteti talle inimsuse vastase süüteo eest ette nähtud madalaim karistusmäär 8-aastane vanglakaristus tingimisi kaheaastase katseajaga.
10. märtsil 1999 mõistis Pärnu maakohus MGB Pärnu osakonna vanemoperatiivvolinikuna töötanud Vassili Beskovi (snd 1918) süüdi 21 isiku väljasaatmises.[3] Eeluurimisel kogutud andmete kohaselt tegi Beskov 1949. aasta veebruaris-märtsis kindlaks 210 kulakuks ja natsionalistiks tunnistatud isiku andmed, kuid kohus ei tuvastanud objektiivseid tõendeid, mis kinnitaksid, et ta oleks õiendite koostamise ajal teadnud, et andmeid kogudes valmistab ta ette põliselanike väljasaatmise operatsiooni ja et kohtualune oleks soovinud need isikud saata sundasumisele NSV Liidu kaugematesse piirkondadesse, hävitamaks osaliselt okupatsioonirežiimile vastupanu osutav rahvusgrupp ja kulaklikuks tunnistatud sotsiaalne grupp.
Kohtu järeldus põhines operatsiooni „Priboi“ ettevalmistavatel dokumentidel, kust puuduvad viited selle kohta, et MGB operatiivvolinikele oleks teatavaks tehtud selle eesmärk ehk sundasumisele saatmine. Küll aga tõi kohus välja, et „Priboist“ olid teadlikud MGB kõrgemad ametnikud, eelkõige maakondlike osakondade ülemad, sest 13. märtsil 1949 oli nende osalusel toiminud vastav operatiivnõupidamine. Kas ja millal osalesid MGB Pärnu osakonna operatiivvolinikud küüditamise ettevalmistamist puudutaval nõupidamisel, ei ole aga kindlaks tehtud.
Kohus analüüsis operatiivgrupi tegevust ja leidis, et Beskovi kui operatiivgrupi juhi objektiivne käitumine oli suunatud inimeste sundasumisele saatmisele ja ta soovis sellist tagajärge. Kohtu hinnangul oli operatsiooni „Priboi“ eesmärk talle mõistetav selle läbiviimise toimingutest. Karistuseks mõisteti Vassili Beskovile 8-aastane vanglakaristus tingimisi kolmeaastase katseajaga.
17. märtsil 1999 tunnistas Järva maakohus ENSV MGB Järva maakonna operatiivvoliniku Vladimir Loginovi (snd 1924) süü tõendatuks 14 isiku deporteerimises, kuid lõpetas kriminaalasja ja otsustas ta meditsiinilise mõjutusvahendina paigutada järelevalve alla psühhiaatriahaiglas kuni tervenemiseni, sest kohtupsühhiaatriline ja -psühholoogiline kompleksekspertiis oli tunnistanud ta võimetuks kandma kohtulikku vastutust.[4]
Seejuures märkis kohus, et kannatanute ütlustega on tõendatud nende majanduslikest, poliitilistest ja sotsiaalsetest inimõigustest ilmajätmine või õiguste piiramine – deporteerituilt oli võetud õigus vabalt liikuda ja valida elukohta ning rikuti õigust olla kodumaal või lahkuda sealt ja sinna tagasi pöörduda.
Kuigi kohus oma selliseid järeldusi pikemalt lahti ei kirjutanud, on siiski tegemist esimese otsusega, kus viidatakse deporteerimise kõrval veel ühele inimsus vastase kuriteo tunnusele – inimõigustest ilmajätmisele või nende õiguste piiramisele.
Pärnu maakohtu otsus 30. juulist 1999 MGB Pärnu osakonna operatiivvoliniku Mihhail Neverovski (1920) asjas[5] on märkimisväärne selle osas, et lisaks 8 isiku väljasaatmisele ja 2 isiku väljasaatmise katsele tunnistati ta esimeses astmes süüdi ka 75 perekonna ehk 278 inimese küüditamise ettevalmistamises ning talle mõisteti 4-aastane reaalne vanglakaristus.
Selles otsuses jääb silma, et maakohus on varasemast rohkem pannud rõhku kogu küüditamisoperatsiooni ettevalmistamise, läbiviimise ning ulatuse kirjeldamisele, kuid samas jätnud analüüsimata Neverovski tegevuse subjektiivse külje. Tallinna ringkonnakohtus toimunud apellatsioonimenetluses[5] palus prokurör vahepealset kohtupraktikat arvestades isik kuriteo ettevalmistamises õigeks mõista.
Seda ringkonnakohus ka Klaassepa ja Beskovi otsuste argumente korrates tegi – kohtualune mõisteti õigeks 74 perekonna deporteerimise ettevalmistamises süü tõendamatuse tõttu, kuid süüdi 7 isiku deporteerimises ja 2 isiku deporteerimise katses ning maakohtu määratud reaalne vanglakaristus asendati 4-aastase tingimisi vanglakaristusega kolmeaastase katseajaga.
Karistusseadustik teeb selget vahet inimsusevastase kuriteo ja genotsiidi vahel
Enne kui saame edasi minna 1949. aasta küüditamise kohtuotsustega, tuleb tähelepanu juhtida ühele teisele inimsuse vastase süüteo menetlusele. Nimelt tegi Riigikohtu kriminaalkolleegium 21. märtsil 2000 otsuse MGB agendina tsiviilisikuid tapnud Karl-Leonhard Paulovi süüasjas, juhtides tähelepanu, et KrK § 611 sisaldab erinevaid kuriteokoosseise – inimsusvastast kuritegu ja genotsiidi –, rõhutades seejuures, et okupatsioonirežiimile vastupanu osutav grupp on genotsiidikuriteo, mitte inimsusvastase kuriteo tunnuseks.[6] Sellest otsusest ja tõenäoliselt ka vahepeal vastuvõetud uuest karistusseadustikust tulenevalt on Eesti kohtud hiljem teinud selget vahet nende kahe koosseisu vahel.
Tallinna linnakohtu 31. oktoobri 2002 otsusega[7] tunnistati 41 isiku deporteerimises ja 20 isiku deporteerimise katses süüdi Juri Karpov (snd 1921). Märkimisväärsemaks võib Eesti kohtupraktikas pidada Tallinna ringkonnakohtu otsust Juri Karpovi asjas[8] – sellega jäeti linnakohtu otsus muutmata, kuid esimest korda toodi Eesti kohtu otsuses selgelt välja inimsusvastase kuriteo objektiivsed ja subjektiivsed tunnused.
Objektiivsed tunnused on ründe laiaulatuslikkus ja süsteemsus ning suunatus ükskõik millise elanikkonna osa õiguse vastu inimväärsele elule võrdselt kõigi teistega; subjektiivne element eeldab toimepanija arusaamist, et tema teod on laiemas kontekstis rünnak tsiviil elanikkonna vastu. Seejuures piisab teo toimepanija teadlikkusest laiaulatusliku ja süsteemse rünnaku olemasolust, kusjuures kurjategija ei pea teadma toimuva kogu ulatust või tähendust, vaid on küllaldane, kui ta võtab endale sellise ametliku poliitika elluviimises osalemise riski.
Seetõttu ei ole õiguslikku tähtsust sellel, et Juri Karpov ei osalenud tsiviilelanikkonna väljasaatmise plaani väljatöötamisel, ei pruukinud teada selle kogu ulatust ja sai oma ülesannetest teada natuke enne nende täideviimist. Kohus jõudis järeldusele, et Karpov oli teadlik, et tema teod olid saabunud tagajärje – isikute massilise Eestist ümberasustamise – vältimatu tingimus.
Karpov oli teadlik, et tema teod olid saabunud tagajärje – isikute massilise Eestist ümberasustamise – vältimatu tingimus.
Saaremaa märtsiküüditamise kriminaalasi oli eriline selle poolest, et korraga esitati süüdistus 12 isikule: operatiivgruppide juhtidena tegutsenud MGB Saaremaa osakonna operatiivvolinikele Rudolf Sisaskile, Stepan Nikejevile, Boriss Lohole, Albert Kolgale, MVD Saaremaa osakonna miilitsatöötajatele Pjotr Kislõile (Petr Kislyiy), Viktor Martsonile, Leonid Maikovile, Nikolai Žerebtsovile, Heino Lausile, Osvald Adamsonile ja Vladimir Kasele ning ENSV MGB keskaparaadi töötajale August Kolgile.
2002.–2012. aastal kohtumenetluses olnud kriminaalasjas jõuti sisulise otsuseni vaid kolme isiku osas – 10. oktoobril 2003 mõistis Saare maakohus[9] 4 isiku küüditamises süüdi Pjotr Kislõi ja 38 isiku küüditamise ettevalmistamises süüdi August Kolgi ning 7. novembril 2006 mõistis Pärnu maakohus 4 isiku küüditamises süüdi Vladimir Kase.[10] Ülejäänud süüdistatavad kas surid enne kohtuotsust või vabastati nad kohtu alt seoses tervisliku seisundiga.
August Kolga süüdimõistmine ettevalmistamises
Eraldi tuleks vaadelda August Kolgi süüdimõistmist, sest erinevalt teistest süüdimõistetud küüditajatest ei tegutsenud tema operatiivgrupi juhina. Venemaal Leningradi oblastis 1924. aastal sündinud ja 1944. aastal Eestisse saabunud August Kolk töötas 1949–1964 MGB uurimisosakonna uurijana. 2.–11. märtsil ja 6. aprillist 5. juunini 1949 koostas ta väljasaatmiskokkuvõtteid perekondade kohta, tehes väljasaatmisotsuse aluseks olnud ettepaneku deporteerida 38 isikut.
Kohus järeldas tõendite pinnal, et ENSV MGB keskaparaadi töötajate koostatud kokkuvõtete ja isikute väljasaatmise vahel oli põhjuslik seos – nende dokumentide tagajärjeks oli ühelt poolt inimeste vägivaldne väljasaatmine oma alalisest elukohast ja teiselt poolt see, et väljasaadetud isikud ei saanud aastate jooksul vabatahtlikult oma alalisse elukohta tagasi pöörduda. Asjaolu, et mõnel juhul koostati sellised kokkuvõtted tagantjärele pärast väljasaatmist, ei muutnud kohtu arvates nende õiguslikku tähendust.
Seega on August Kolk ainus isik, kes on Eestis süüdi mõistetud 1949. aasta küüditamise ettevalmistamise eest. Saare maakohtu otsuses viidati ka otse Riigikohtu nõudele selgelt eristada genotsiidi ja inimsusvastast kuritegu ning jõudis seisukohale, et Kislõi ja Kolgi tegevuses puuduvad genotsiidi tunnused, sest ei ole tõendatud nende tahtlus hävitada oma tegevusega rahvuslikku, etnilist, rassilist või usulist gruppi.
A.Kolk ja P. Kislõi vaidlustasid maakohtu otsuse, kuid Tallinna ringkonnakohus jättis selle muutmata ja Riigikohtu loakogu ei andnud menetlusluba. Kolk ja Kislõi pöördusid kaebusega Eesti riigi vastu Euroopa Inimõiguste Kohtu poole väites, et nende süüdimõistmine ei olnud kooskõlas nullum crimen, nulla poena sine lege printsiibiga ehk nende tegevus ei olnud selle toimepanemise ajal kuritegu. 17. jaanuaril 2006 kuulutas ECHR Kolgi ja Kislõi kaebuse Eesti Vabariigi vastu ilmselgelt põhjendamatuks ega võtnud seda oma menetlusse.[10]
Kohus põhjendas seda lühidalt kokku võttes järgnevalt. Eesti oli aastatel 1940–1941 ja 1944–1991 vägivaldselt okupeeritud NSV Liidu poolt. Totalitaarne okupatsioonirežiim viis selle aja jooksul läbi laiaulatuslikud ja süstemaatilised repressioonid Eesti rahva vastu.
Kuna Eesti ei saanud okupatsiooni tõttu ajutiselt täita oma rahvusvahelisi kohustusi riigina, liituti alles 1991. aastal konventsiooniga aegumistähtaja mittekohaldamisest sõjakuritegude ja inimsusevastaste kuritegude suhtes ning aegumatud rahvusvahelised kuriteod lisati seetõttu Eesti kriminaalkoodeksisse alles 1994. aastal. Kohus jõudis seisukohale, et isegi kui kaebajate tegusid peeti nõukogude õiguse kohaselt seaduslikeks, olid need rahvusvahelise õiguse järgi siiski inimsusevastased kuriteod.
Kuna NSV Liit osales Nürnbergi harta ja ÜRO peaassamblee resolutsiooni nr 95 väljatöötamisel ja vastuvõtmisel, ei saa väita, et need põhimõtted olid sel ajal Nõukogude võimudele teadmata. ECHR ei näinud ühtki põhjust, miks seada kahtluse alla seda, kuidas Eesti kohtud tõlgendasid ja kohaldasid siseriiklikku õigust asjakohase rahvusvahelise õiguse alusel.
Artikkel on tervikuna kättesaadav raamatus „Toimik „Priboi“: Artikleid ja dokumente 1949. aasta märtsiküüditamisest“ (2019), mis kajastab küüditamise läbiviimist Eestis. Dokumentide kõrval on kogumikus seitse algupärast artiklit märtsiküüditamise eri tahkudest, alates küüditamiste korraldusest sõjaeelses Nõukogude Liidus kuni märtsiküüditamise ohvrite mälestamiseni tänapäeval. Raamatut on võimalik soetada Apollo e-poest, Rahva raamatu e-poest ja Tartu Ülikooli kirjastusest.
Marko Odamus on lõpetanud Tartu Ülikooli õigusteaduse alal ja kaitses 2010. aastal Amsterdami ülikoolis rahvusvahelise ja Euroopa õiguse alal magistritöö „Qualifying Deportation as Genocide“ („Küüditamise kvalifitseerimine genotsiidina“). Ta töötab Kaitsepolitseiametis.
Allikad
[1] Lääne maakohtu 22.jaanuari 1999 otsus nr 1-49 Johannes Klaassepa süüdistuses.
[2] Tallinna ringkonnakohtu 6. aprilli 1999 otsus nr II-1/138 Johannes Klaassepa süüdistuses.
[3] Pärnu maakohtu 10. märtsi 1999 otsus nr 1-116 Vassili Beskovi süüdistuses.
[4] Järva maakohtu 17. märtsi 1999 otsus nr 1-95 Vladimir Loginovi süüdistuses.
[5] Tallinna ringkonnakohtu 1. novembri 1999 otsus nr II-1/810 Mihhail Neverovski süüdistuses.
[6] Riigikohtu 21. märtsi 2000 otsus nr 3-1-1-31-00.
[7] Tallinna linnakohtu 31. oktoobri 2002 otsus nr ½-623/02 Juri Karpovi süüdistuses.
[8] Tallinna ringkonnakohtu 19. detsembri 2002 otsus nr 2-1/1152 Juri Karpovi süüdistuses.
[9] Saare maakohtu 10. oktoobri 2003 otsus nr 1-1-44/021.
[10] Pärnu maakohtu 7. novembri 2006 otsus nr 1-06-13008.
[11] Euroopa Inimõiguste Kohtu 24.01.2006 otsus kaebuse nr 23052/04, mille August Kolk, ja kaebuse nr 24018/04, mille Pjotr Kislõi on esitanud Eesti vastu, vastuvõetavuse kohta.
Edasi: https://communistcrimes.org/et...
