https://objektiiv.ee/markus-ja...
Markus Järvi -
1. november 2019
Eestis on Krossi, Tralla ja Tarandi kaasuste näidetel kujunenud välja “poliitiliselt korrektne” seaduse järelvalve ja õigusemõistmise praktika, mis rajaneb ametnike suval ning töötab kehtiva seaduse mõistlikule tõlgendusele vastu. Nii toimib banaanivabariik, mitte õigusriik, märgib Markus Järvi nädalakommentaaris.
Õigusriigi põhimõte on selgelt sätestatud meie põhiseaduses. Selle kohaselt teostatakse riigivõimu üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel.
Sügavamal tasandil tähendab õigusriigi põhimõte seda, et riigi kodanike üle ei valitse mitte võimulolijate suva ja meelevaldne otsus, vaid võimu teostatakse avalikult kirja pandud seaduste alusel, mida rakendatakse kõikidele osapooltele – võimulolijatele ja võimu kandjatele, nõrkadele ja tugevatele – võrdselt.
Lisaks eelnevale peab õigusriigi kehtiv õigus lähtuma ka ühiskonna õiglustundest ja arvestama sellega.
Ent viimaseid kohtute, prokuratuuri ja politsei otsuseid jälgides võib julgelt öelda, et Eestis on kujunenud välja poliitiliselt ja ideoloogiliselt “korrektne” seaduse järelvalve ja õigusemõistmise praktika, mis on selgelt erapoolik ja toob sisse ametnike suva, millel pole seaduslikku alust või töötab see suisa kehtiva seaduse senise tõlgenduse ja tähenduse vastu.
Ideoloogiliselt meelepäraste õigusrikkumiste osas ei algatata politsei ja prokuratuuri poolt menetlusi ja isegi kui algatatakse, siis lõpetatakse protsess oportuniteediga või õigeksmõistva kohtuotsusega.
Sellist käekirja oleme näinud ridamisi erinevates instantsides viimase aasta jooksul.
Loomulikult mäletate, kuidas Indrek Tarand tungis ÜRO rändeleppe vastasele meeleavaldusele, tiris meeleavalduse läbiviijatelt mikrofoni ja asus sinna hõikama meeleavalduse mõttele vastupidiseid loosungeid. Eestis kehtiva karistusseadustiku paragrahv 158 ütleb selgesõnaliselt, et seaduslikult korraldatud avaliku koosoleku takistamise eest karistatakse rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistusega.
EKRE poolt politseile tehtud kuritööteatele vastas aga politsei, et ei näe Tarandi käitumises ÜRO rändeleppe vastasel meeleavaldusel õigusrikkumist ning keeldub tema suhtes menetlust algatamast.
“Indrek Tarandi tegevuse eesmärk ei olnud koosoleku laiali ajamine, vaid oma sõnavõtuga sai temast pigem koosolekul osaleja,” põhjendas Kesklinna politseijaoskonna juht Kaido Saarniit politsei otsust.
Ent meeste puhul, kes üksnes reageerisid Tarandi seadusevastasele koosoleku takistamisele algatati kohtumenetlus, mis ei lõppenud enne kui mehed pidid end süüdi tunnistama ning Tarandi ees vabandama.
Mary Kross andis väidetavate EKRE liikmete kohta politseile valetunnistusi, nagu oleks EKRE särkides mehed loopinud teda ja tema koera kividega. Tunnistus osutus täielikuks valeks. Ringkonnaprokurör Ülle Jaanhold taotles aga Krossi kriminaalasja lõpetamist oportuniteediga, mille tegelikult panid ette Krossi kaitsjad. Jaanholdi arvates puudub juhtumi osas “avalik huvi ja süü ei ole suur”.
Täna tuli Objektiivis välja ka uudis, et politsei lõpetas end Pärnu Linnagalerii Kunstnike Majas korraldatud näitusel alaealiste poiste ees lahti koorinud feministliku kunstniku ja aktivisti Mare Tralla suhtes väärteomenetluse, kuna selline tegevus ei olevat nende hinnangul seadusevastane.
Prokuratuur aga keeldus end laste ees paljastanud Tralla vastu üldse menetlust algatamast. Seega, suvaline liputaja saab karistatud, laste ees end paljaks kiskuva Mare Tralla puhul politsei ja prokuratuur loomulikult mingit probleemi ei näe.
Samuti ei näe kohtud probleemi selles, et Indrek Tarand omastab SAPTK annetajate raha.
Probleemi ei nähta ka selles, et ERR mõnitab seitsme lapse isa Varro Vooglaidi kujutades teda kahel korral nn satiiri võtme latentse homoseksuaalina. Tegu on satiiri ja kalambuuriga ning kohtu hinnangul kõik klapib.
Järeldus on ilmne. Eesti kui õigusriik logiseb täna igast võimalikust liitest ja liigesest. Rakulikult tuleb välja öelda tõdemus, et see siin on pigem banaanivabariik, mitte õigusriik.
Nüüd on aeg valitsusel ja eelkõige selle konservatiivsetel jõududel sise- ja justiitsministeeriumis teha omad järeldused. Kas üritada kuidagigi taastada usaldust Eesti õigussüsteemi või lasta sel voolata rahus täieliku banaanivabariigistumise suunas, mille üks peamine tunnusjoon on tagasipöördumine õigusriigi eelse meelevaldsuse ja suva juurde võimulolevate kildkondade huvides.
