12. juuni 2020 Markus Järvi
Kui sotsiaalse õigluse sõdurid on lavale astunud ning kuulutanud end kord tööliste, kord homoseksuaalide, kord mustanahaliste või mõne teise inimkoosluse huvide kaitsjaks, pole vägisi kaitstavatel endil enam palju sõnaõigust ja vastuvaidlemise ruumi järele jäänud, märgib Markus Järvi nädalakommentaaris.

https://objektiiv.ee/markus-ja...

Sotsiaalse õigluse sildi taha peituvate revolutsionääride ja pahempoolsete radikaalide puhul tasub tähele panna ühte keskset tõika, milleks on mõne sotsiaalse grupi, valitud vähemuse või teatavat nahavärvi inimeste huvide kaaperdamine ja maailmavaate monopoliseerimine.

Kui sotsiaalse õigluse sõdurid on juba lavale astunud ning kuulutanud end kord tööliste, kord homoseksuaalide, kord mustanahaliste või mõne teise inimkoosluse huvide kaitsjaks, pole kaitstavatel endil enam palju sõnaõigust ja vastuvaidlemise ruumi järele jäänud.

Kaitstavad pannakse fakti ette, et probleemid ja nende lahendused peavad olema täpselt sellised, nagu pahemrahva komissaride kaitsekomitee käsib. Häda nendele, kes julgevad oma kaitsjatega mitte nõustuda või nendele avalikult vastu vaielda!

Ent siin pole midagi uut. Isehakanud kaitsjate diktatuur oma kaitstavate suhtes on käinud kaasas kõikide revolutsiooniliste liikumistega Prantsuse revolutsioonist alates.

Kuidas käitusid Vendée talupojad revolutsioonilise kaadri suhtes, kes oli tulnud vabastama neid monarhia ja kiriku ikkest vabaduse, võrdsuse ja vendluse egalitaarsesse õndsusesse?

Üllas üksmeeles koos aadlikest ohvitseridega andsid nad vabamüürlaste poolt üles köetud ja juhitud vägedele karme lahinguid Jumala, kuninga ja isamaa nimel. Nad sülitasid revolutsioonile ja õmblesid oma lippudele ja kuubedele Kristus Kuninga pühima südame.

Ja kuidas suhtus revolutsioon vabastatavatesse, kellel oli jultumust nende isehakanud vabastusteenusest keelduda: tappis ja hukkas terveid perekondi ja külasid ning uputas tuhandeid inimesi – mehi, naisi ja lapsi – suurtes puurides jõkke.

Kommunistlikust vabastusest keeldunud töölised ja talupojad näljutati aga surnuks, saadeti Siberisse või tehti Saksa ja USA miljonäride toetusega hangitud parabellumist kuklalask – sadu tuhandeid, miljoneid kordi järjest.

Sama muster kordub ka tänapäeval. Homoseksuaalselt käituvad inimesed, kes julgevad LGBT-liikumise ideoloogiale vastu astuda, pannakse liikumise vastastena häbiposti. Hea näide sellest on tuntud koomik ja esineja Milo Yiannopoulos, kes on pahemliberaalide poolt tambitud asfaldi täiteks maa põhja, kuna ta ei järgi LGBT-liikumise ortodoksset liini ning kritiseerib avalikult revolutsiooni puritaane.

Black Lives Matteri ja USA rassirahutuste tuules on aga esile kerkinud terve rida mustanahalisi konservatiive, või lihtsalt terve mõistusega normaalseid inimesi, kes tunnistavad, et valgeid nahavärvi tõttu alandav, musti tööinimesi ja ettevõtjaid laastav, musti politseinikke tappev ja terveid linnu lammutav ja rööviv pätibande neid mingil viisil ei esinda.

Antud juhul tuleb kõva häälega välja ütelda elementaarsena tunduv, ent vaidlustes ja käsitlustes paraku reeglina unustatav järeldus: USA massirahutustes ei ole oluline rassism või selle vastane võitlus. Samamoodi pole kommunistliku riigi ehitamise juures keskne tööliste vabadus.

Tegu on ühiskonna veendumuste, tavade, avaliku arvamuse ja seeläbi meie kõigi meelte sisu ümberkujundamisega. Märatsejate eliidi näol ilmutab end revolutsioonilist ideoloogiat ühe konkreetse nurga alt ühiskonda süstiv poliitiline liikumine.

See väljendub kõige paremini selles, et USA mustanahalisi, nagu Candace Owensit, Larry Elderit ja mitmeid teisi tavalisi tervemõistuslikke inimesi, kes sotsiaalmeedias on väga tabavalt rassirahutuste teemal sõna võtnud, ootab üldjuhul mõne valgenahalise peaideoloogi hukkamõist, kes enda sõnul teab väidetavast struktuursest rassismist palju rohkem kui need, keda see otseselt puudutama peaks.

Hea näide leidus ka siinsamast Eestist, kui vihakuriteo võltsimisega vahele jäänud Eerik-Niiles Krossi elukaaslane Mary Jordan asus sotsiaalmeedias õpetama Abdul Turayd, kes julges kahelda BLMi meeleavalduse Eestisse importimise mõttekuses, kuna eestlased pole teatavasti koloniaalvõimu harrastanud ning teoorjuski lõppes siinmail kolm aastat hiljem kui USA mustanahaliste orjapõlv.

“Abdul, sa elad vist kivi all! Rassism on Eestis vägagi elus. Praegune valitsus korrutab mantrat “kui on must, näita ust”. Pealegi tuleb solidaarselt võidelda rassismi ja fašismi vastu ning selle nimel, et allasurutute hääled oleks kuuldavad. Seksuaalvähemuste ning naiste liikumised on kõik osa sellest – sest VÕRDSUS on tähtis,” õpetas enda ideoloogia järgi valget privileegi nautiv mõisaproua Ühendkuningriigist pärit musta meest.

Miks ei kostu selliste avalduste peale üleüldist naeru ning miks ei hiili Jordan oma ülbuse peale vaikselt kardina taha, vaid seletab ülbelt edasi?

Ühel väga lihtsal põhjusel. Mary Jordanis väljendub revolutsiooniliste äärmuslaste endale krahmatud privileeg asuda sobivalt välja valitud vähemuste ja ühiskonnagruppide kõneisikuks. Esmalt tuleb kaaperdada juhtpositsioon, monopoliseerida end ainsa õige eestkõnelejana ning seejärel asuda vabastamise ettekäändel ellu viima ühiskonna segipaiskamise kava.

Asjaolu, et mõni vabastatav pole juhtumisi teda vabastatavaks määrava ideoloogiaga ja vabastuse eesmärkidega nõus, ei mängi mingit rolli.

Sellest lihtsast ent põhimõttelisest tähelepanekust tuleb kõikidel, eelkõige aga päästekomitee poolt vägisi vabastatavatel endil, aru saada. Revolutsioon pole mitte kunagi tulnud kedagi vabastama, vaid võltslubaduste, valede ja illusioonide abil orjastama.

Märkmed: