Markus Järvi: kas laseme Pärnitsa räiguste riiklikul autasustamisel unustusse vaibuda? Objektiiv VIDEO
28 Aug 2020 EWR Online
Markus Järvi: kas laseme Pärnitsa räiguste riiklikul autasustamisel unustusse vaibuda? 28. aug. 2020 Markus Järvi Ühiskond on roppuste riikliku autasustamiste ja esiletõstmise kaudu veelgi rohkem tülli aetud. Kaljulaid ja kompanii teevad aga nägu, nagu oleks kõik kõige paremas korras. Oleks ilmselt aeg korraldada Kadrioru lossi ees meeleavaldus, mis annaks hinnangu Eesti kõige viletsama presidendi ametiajale, tõdeb Objektiivi peatoimetaja Markus Järvi nädalakommentaaris.
Presidendist, Pärnitsast, Grigorjevast ja roosiaiast on viimaste päevade jooksul öeldud ilmselt kõik vajalik – ja mitu korda järjest. Siit edasi võiks minna vaid kordamise või sõimamise teed, mis mõlemad pole teretulnud variandid.
Ent samas vaatab sellest sündmustikust vastu ühiskondlik murrang, mida ei saa nii lihtsalt käest lasta ning millest peaks Eesti konservatiivne üldsus hoidma kinni nagu verekoer, peale seda kui ta lõuad on refleksi kaudu lihaste ja luu ümber lukku laksatanud.
Oluline on märkida, et mitte keegi pole rämesuu ja naistesõimaja Pärnitsa autasustamise eest vabandanud – ei president Kersti Kaljulaid, ei ükski auhinnakomitee liige ega ka justiitsminister Raivo Aeg, kes esines mitte autentse vabanduse, vaid enese keerulisest olukorrast väljavabandamise katsega.
Oluline on toonitada ka seda, et Mikk Pärnitsa poolt kaasa arvatud Objektiivis kirjutava kolumnisti, näitleja, ema ja vanaema Malle Pärna suunal lendu lastud haiglaste rõveduste pamfletti, mille Pärnits oma kolme toetajaga Patreoni kontolt hiljuti kustutas, ent mis väga paljudel on ennetavalt salvestatud, pole kommenteerinud ei president Kaljulaid, ei justiitsminister Aeg ega ükski auhinnakomitee liige. Rääkimata asjaosaliste vabandamisest, loomulikult.
Ühiskond on pretsedenditute sigaduste riikliku autasustamiste ja esiletõstmise kaudu veelgi rohkem lõhestatud ja tülli aetud ning Kaljulaid ja kompanii teevad nägu, nagu oleks kõik kõige parimas korras. Kui üldse millelegi üle natukene norida, siis ehk vaid Äripäeva peatoimetaja Meelis Mandeli seeliku üle, mis presidendi vastuvõtu etiketti arvestades oli tsipakene liiga madal. Kombinatsioonis keskealisele mehele omase korpulentsusega jättis Mandel kokkuvõttes sellise amishliku vanatüdruku mulje. Aga muidu on nii Taani- kui Maarjamaal kõik kõige paremas korras.
Kuid tegelikult ju ei ole. Aeg liigestest on lahti ja tema jäsemeid venitab justiitsministeeriumi enda haldusalas olev komisjon, kuhu kuuluvad mitmed tuntud liberaalid nagu Urmo Kübar ja Alari Rammo, kes Kaljulaidi osalusel ja heakskiidul üritavad süvendada ühiskonnas vastandumist ja tüli, pugedes ministeeriumi sügavustes toimiva komisjoni varju.
Kordan, et Eesti rahva konservatiivne osa ei tohiks lasta sellel kõigel lihtsalt niisama unustusse vajuda. Fakt, et riiklik autasu anti presidendi enda poolt täiesti seestunud tekstiga reaalse inimese – antud juhul Malle Pärna – suunal rõvetsevale ja Eesti riiki ja rahvast alavääristavale skandalistile, peab saama avalikkuse ees palju selgema hukkamõistu osaliseks kui senini.
Pärnitsa vaimusügavusest Pärna suunal välja purskunud tekst, mida ma kindlasti siin tsiteerima ei hakka, omandab aga vähemalt minu jaoks selgema konteksti, kui siia juurde lisada väike infokild, mida esile tuues ma ei väida mitte midagi mitte ühegi asjaosalise kohta, ent mis tekitab hulganisti küsimusi ja kahtlusi.
Nimelt leidis eelmise aasta sügisel enne satanismist kõneleva ja seda normaliseeriva Penny Lane’i “põrgulikult lustakaks” dokumentaalfilmiks tituleeritud „Elagu saatan?” linastusel kinos “Sõprus” aset aruteluõhtu, kus osalesid Ringo Ringvee, muusik Robert Kõrvits, Musta Veenuse Ordu liige Raido Randoja, ent ka millegi pärast kirjanikuks tituleeritud Mikk Pärnits.
Filmi tutvustati tüüpilise satanismi normaliseeriva jutuga, milles toodi esile, et saatanatempli liikmed ei ole mitte jõuk fanaatilisi narkareid, kes söövad lapsi, vaid eelkõige ateistide ja poliitaktivistide kogudus, kes mässab riigis vohava sallimatuse, kristluse ja konservatiivsuse vastu.
Loomulikult ei oska liberaalne publik täpselt öelda, miks nimetab see seltskond end just satanistideks, kui oleks võimalik kutsuda end ka anarhistiks, ateistiks, vabamõtlejaks või liberaaliks. Vastus on väga lihtne: nad ongi reaalselt satanistid, Jumala vastase ingelliku isiku teenrid. Jutt ateismist, anarhismist ja vabamõtlemisest võib seegi olla täiesti tõsi, kuigi vaid pealmine tasand, mille abil rumalat liberaalset publikut eksitatakse.
Mikk Pärnits osales aga selle filmi ja satanismi paneelil asjatundjana ning lugedes mõningaid tema seestumise märke kandvaid kirjutisi, pole tema kaasamine paneeli ilmselt juhuslik valik.
President ja justiitsminister on võltskodanikuühiskonna niiditõmbaja Urmo Kübara ja end Brüsseli-eestlaseks tituleerinud Alari Rammo mahitusel tõstnud aga sellise isiku tõstnud iseseisvuspäeva riikliku autasu vääriliseks ning rahvale näkkusülitamise ja lõhestamise vahendiks.
Igal juhul, Pärnitsa, Grigorjeva ja kogu selle absurdi peale mõeldes oleks aeg, ja seekord ma ei mõtle Raivot, juba ammu korraldada Kadriorus, presidendi palee ees meeleavaldus, mis annaks hinnangu Eesti kõige viletsama presidendi ametiajale ja milles nõutaks kõige elementaarsema sammuna presidendi otsevalimise sisseviimist.
See oleks esimene ja senini pretsedenditu meeleavaldus, ent pretsedenditud on olnud ka ebademokraatlikult Kadrioru ajutisele elamisloale määratud Brüsseli ametniku sammud Eesti rahva lõhestamisel.
