https://objektiiv.ee/markus-ja...Markus Järvi -
22. november 2019
Jaga Facebookis
On täiesti selge, et igal vähegi iseseisval riigil peab olema mitte üksnes plaan B, vaid C, D ja eelistatavalt ka E. Dogmaatiline piiratus välispoliitikas on omane mitte iseseisva riigi vabadele riigimeestele, vaid asehalduritele, tõdeb Markus Järvi siseminister Mart Helme avaldust ning sellele järgnenud pahameeletormi kommenteerides.
Siseminister Mart Helme väljendas end Soome väljaandele Iltalehti Eesti poliitikas harva esineva kainusega, kui ta väitis, et Eesti peab oma välis- ja kaitsepoliitikas välja töötama ka plaan B.
Sõltumata sellest, kui vajalikuks ja tõsiseks peab Helme tegelikult NATOle alternatiivse kaitseplaani loomist või Eesti välispoliitiliste prioriteetide kaalumist, pole kogu skandaali juures peamine mitte Helme väljendus, vaid reaktsioon nendele.
Ettenägelikus kuulub riigimehelikkuse olemusse ning selle konstitueerivaks osaks on varuplaanide ja alternatiivsete stsenaariumite kaalumine ning süstemaatiliselt välja arendatud võimekus vähemalt ühe varuvariandi kohaselt ka toimida.
Olen mitmetes oma eelmistes kommentaarides kõnelenud sellest, kuidas pea kolmekümne aasta jooksul on Eestis raudselt paika pandud välispoliitilised konstandid ja “jagatud väärtuste miinimum”, millest pole teatud tasemest alates lubatud poole kraadigi võrra vasakule ega paremale kalduda.
See on tekitanud olukorra, kus reaalne mõttevahetus Eesti välispoliitika suundumustest puudub. Kui keegi väljendab ideed, et Eestis võiks rääkida ka alternatiivsetest stsenaariumitest, on tegu ketseriga.
Kohustus on uskuda, et kui maailma suurim tuumajõud nimega Venemaa ründab nanoriiki nimega Eesti, tõttab maailma teine tuumariik Ameerika Ühendriigid NATO viienda artikli toel pea ees avatud konflikti Venemaaga ning riskib Peterburi all oleva platsdarmi säilitamise nimel kõhklemata oma emamaa puutumatusega.
Kõnekaks näiteks sellisest suhtumisest on kaitseminister Jüri Luik, kes peale Helme avaldust kinnitas, et Eesti valitsus pole kunagi arutanud ega kavatse arutada mingit plaani B. “Sellised jutud on absurdsed, need ainult õõnestavad NATO ühtsust ja nõrgendavad heidutust,” rääkis Luik.
Vabandage, hr Luik, aga kas Te juhatate Eesti Vabariigi kaitseministeeriumi või mõnda ususekti, kus isikliku pääsemise lootus on võrdeline päästjasse paigutatud usu suurusega?
Millega annaks Eesti avalikus ruumis NATOt veel võrrelda? Jah, arvasite ära! Truu ja püha abieluliiduga, loomulikult. Nii hüüatabki sotside aseesimees ja riigikogu liige Lauri Läänemets Päevalehes: “Kujutlege end ütlemas abikaasale, et otsin ka plaan B-d!”
Sekulaarne ja kohati ka tuimalt ateistlik Eesti leiab äkitselt NATOst rääkides üles kõige pühamad ja religioossemad analoogid: päästja kujundi ja püha abieluliidu, kusjuures viimase võrdluse toob sisse tõenäoliselt nn homoabielu pooldav sotsiaaldemokraat. Totramat ja lapselikumat jauramist on ühe nominaalselt iseseisva riigi poliitikute suust raske ette kujutada.
Pärast ajaloolist kogemust, kuidas lääneliitlased hülgasid teise maailmasõja eel Soome ning kuidas Teherani ja Jalta konverentside tulemusel loovutasid meie iseseisvuse garantiiks peetavad Ameerika Ühendriigid Baltikumi ja Poola Nõukogude Liidu koosseisu, nõuab terve poliitiline nomenklatuur tingimusteta usku NATO ainupäästvasse jõudu ning neid, kes julgevad vihjata mingitele alternatiividele käsitletakse koguduse ees nagu ketsereid, kes on hüljanud tingimusteta usu ainuõndsakstegevasse päästjasse – NATOsse.
See siin pole aga enam ammu ühes iseseisvas riigis toimuv terve ja normaalne diskussioon oma iseseisvuse säilitamise eeldustest ja variantidest, vaid ühe globalistliku seltskonna kramplik mure “jagatud väärtuste miinimumi” ja välispoliitilise usutunnistuse puhtuse üle, mida tuleb loomulikult järgida kõikidel, sõltumata erakondlikust kuuluvusest.
On täiesti selge, et igal vähegi iseseisval riigil – mille eesmärgiks on pidevalt pingutada oma võimeid, kuidas säilitada väikeriigina oma iseseisvus – peab olema mitte üksnes plaan B, vaid ka C, D ja eelistatavalt ka E.
Ettenägelikus kuulub riigimehelikkuse olemusse ning selle konstitueerivaks osaks on varuplaanide ja alternatiivsete stsenaariumite kaalumine ning süstemaatiliselt välja arendatud võimekus vähemalt ühe varuvariandi kohaselt ka toimida.
Eesti välispoliitika pioneeride palee aga suudab mõelda üksnes ühes ettekirjutatud võtmes.
On väga kahju öelda, ent selline dogmaatiline piiratus poliitikas on omane mitte iseseisva riigi vabadele riigimeestele, vaid asehalduritele ja satraapidele. Esimeste eesmärgiks on planeerida oma riigi käekäiku ette aastasadu, tagumiste tegutsemisviisiks on aga juhendite ja korralduste elluviimine nende haldusesse usaldatud maalapil.
