https://objektiiv.ee/markus-ja...
11. dets. 2020 Markus Järvi
Küüditajate mentaliteet, mille sisuks on suurtele välistele jõududele oma naabrite ja kaaskodanike ülesandmine ja nende peale kaebuste esitamine, elab rahulikult armsa laulurahva nooremates põlvkondades edasi ja võtab uusi vorme, tõdeb peatoimetaja Markus Järvi, kommenteerides YouTube’i viimaseid Objektiivi tsenseerimisi, millega eemaldati voogedastusplatvormilt ebaõiglaste “vihakõnesüüdistuste” alusel viimase nädala jooksul kolm videot.
YouTube on taaskord tõestanud, et sõnavabadus on läänes üksnes sõnakõlks ja nn vihakõne katusmõiste alla annab asetada millise iganes valitsevale progressiivsele diktatuurile vastukäiva avalduse.
Ükskõik, kuidas “vihakõne” ka seadustes ei määratletaks, kordame siinkohal üle ka vihakõne PRAKTILISE definitsiooni, millest tegelikult juhinduvad suured meedia- ja sotsiaalmeediakorporatsioonid: vihakõne on igasugune eneseväljendus, mis seab kahtluse alla progressiivse ideoloogilise õigeusklikkuse poolt ette kirjutatud dogmad ja globalistliku poliitilise süsteemi algatused, toob neile vastukaaluks teisi lahendusi või esitab fakte, mis ametliku propaganda ümber lükkavad. Vihakõne on see, mis takistab progressiivse ideoloogilise diktatuuri teostamist.
Just sellisest suhtumisest on andnud tunnistust ka YouTube’i viimase aja rünnak Objektiivi vastu. Alles eile saabus meile videoplatvormi otsus eemaldada lisaks ühele “Fookuses” saatele Objektiivi kanalilt ka kaks minu intervjuud – üle kolme aasta tagune mõttevahetus sõjaajaloolase Jüri Kotšineviga sotsialistliku oktoobrirevolutsiooni sajanda aastapäeva teemal ning enam kui poolteist aastat tagasi tehtud intervjuu tänase EKRE esimehe ja rahandusministri Martin Helmega.
Otsus on täiesti arusaamatu ja meelevaldne. Kahes videos räägitu ei kujuta endast mitte mingil viisil vihakõnet, vähemalt üheski selle sõna vähegi mõistlikus tähenduses, vaid nendes võib näha ja kuulata rahulikku ja mõtestatud poliitilist ja ajaloolist mõttevahetust. Kui neid intervjuusid võib määratleda vihakõnena, siis võib sama otsuse teha kogu Objektiivi sisu osas.
On tõenäoline, et keegi on Eestis võtnud Objektiivi YouTube’i kanali hambusse ja soovib massiliste raportite esitamisega esile kutsuda meie kanali sulgemise. Antud juhtum näitab, mida vihakõnenormid endast tegelikult kujutavad – nende eesmärgiks on poliitilise ja maailmavaatelise tsensuuri kehtestamise kaudu konservatiivide hääle summutamine ja avalikust ruumist kõrvale tõrjumine.
Eelkõige on huvitav see, et need, kes Objektiivi videoid massiliselt ja ilmselt koordineeritult YouTube’ile vihakõnena raporteerivad, elavad meie keskel ja tõenäoliselt osad nendest saavad oma igakuise sissetuleku maksumaksjate rahast eraldatud ideoloogiliste võltskodanikuühiskonna organisatsioonide toimetulekutoetustest.
Küüditajate mentaliteet, mille sisuks on suurtele välistele jõududele oma naabrite ja kaaskodanike ülesandmine ja nende peale kaebuste esitamine, elab rahulikult armsa laulurahva nooremates põlvkondades edasi ja võtab uusi vorme.
Lõppeks aga ülekutse liberaalidele, kes te armastate korrutada Voltaire’i maksiimi sõnavabadusest: kus on nüüd teie silmad ja kõrvad? Miks keegi ei kaitse sõnavabadust siis, kui see reaalselt ohtu on sattunud?
Objektiiv sammub aga edasi hoolimata kõigest. Isegi kui halvimate stsenaariumite kohaselt YouTube’i kanal kustutatakse ebaõiglaste kaebuste tõttu, siis saab meie toodangut vaadata Objektiivi kodulehel ning kui vaja, avame avalikke kanaleid ka uutel platvormidel, nagu BitChute.
Täna saadan välja ka Objektiivi esimese uudiskirja, mis on eriliselt oluliseks suhtlusvahendiks olukorras, kus ideoloogiline tsensuur näib vaid koguvat hoogu.
Me võitleme edasi.
