https://objektiiv.ee/markus-ja...Markus Järvi -
23. august 2019
Revolutsiooni lipukirjaks on tõstetud üksikisiku absoluutne vabadus, mille teostamise nimel tuleb maha lõhkuda kõik traditsioonilised institutsioonid, eelnevad ühiskondlikud kokkulepped, tavad ja aastasadade jooksul elu nõuete ja paratamatuste toel välja kujunenud arusaamad, tõdeb Objektiivi peatoimetaja Markus Järvi nädalakommentaaris.
Meie ajal viib revolutsiooniline hullumeelsus läbi inimkatseid põhimõtteliselt tervete ühiskondadega. Revolutsiooni lipukirjaks on tõstetud üksikisiku absoluutne vabadus, mille teostamise nimel tuleb maha lõhkuda kõik traditsioonilised institutsioonid, eelnevad ühiskondlikud kokkulepped, tavad ja aastasadade jooksul elu enda nõuete ja paratamatuste toel välja kujunenud arusaamad.
Paradoksaalselt ja irooniliselt peab ainuõigeteks kuulutatud vabaduste ees end koomale tõmbama teised, enam mitte nii tähtsaks peetavad vabadused, mille hulka kuuluvad elementaarsed kodanikuvabadused ja -õigused nagu südametunnistuse vabadus, mõtte- ja väljendusvabadus ning paljude teiste hulgas ka laste võõrandamatu õigus emale ja isale, lõpuks aga loomulikult iga süütu inimese õigus elule, mida sündimata laste üsasisese tapmisega läänes massiliselt rikutakse.
Paradoksaalselt ja irooniliselt peab ainuõigeteks kuulutatud vabaduste ees end koomale tõmbama teised, enam mitte nii tähtsaks peetavad vabadused, mille hulka kuuluvad elementaarsed kodanikuvabadused.
Need on fundamentaalsed vabadused ja õigused, mida revolutsiooni poolt edendatud ja selle väärtuste hierarhias kõrgele tõstetud vabaduste nimel võib ja peabki rikkuma ja jalge alla tallama.
Mis meile siit vastu vaatab? Meile vaatab vastu totalitarism oma dogmaatilise õpetusega enda poolt kehtestatud vabadustest, mida tuleb vastu võtta teiste, iseenesest palju fundamentaalsemate vabaduste ja õiguste hinnaga.
Millised on need vabadused, mida kultuurirevolutsiooniline liikumine kõikjal peale surub? Eelkõige on selleks vabadus teostada ennast ükskõik mil viisil seksuaalses sfääris.
Kui me räägime klassikalisest vabaduse mõistest, siis on vabaduse kasutamine alati piiratud, või pigem suunatud, hüve poole. Vabadust tuleb kasutada selleks, et teha head, areneda voorustes ja seeläbi kasvatada oma isikut hea, väärika, tõese ja ilusa suunas.
Kui me räägime kodanikuvabadustest, siis järgivad ka need sama skeemi – nad on mõeldud selleks, et teostada end ühiskonnas vaba ja väärika isikuna, mõjutada poliitilisi protsesse, rääkida kaasa riigi ja ühiskonna kesksetes küsimustes ning suunata oma riiki ühise hüve suunas.
Elame lääne ühiskonnas keset hiiglaslikku inimlaboratooriumit, mis võib lõppeda vaid ühel viisil: katastroofiga, sellele järgneva kokkuvarisemisega ja seejärel uuesti põhitõdede juurde naasmisega.
Kui me räägime aga klassikaliste kodanikuvabaduste objektiks olevatest teemadest, siis räägime suurtest mõtetest – milline peaks olema riik, milline peaks olema meie rahva ja riigi eesmärk, kuidas selle eesmärgini paremini ja tõhusamalt püüelda.
Peaaegu mitte kusagil ei tule meie ajastu allakäik paremini välja, kui seksuaalrevolutsioonis, mis pahemliberaalses kastmes võtab meie ajastu agoraal keskse rolli määratledes vabaduse võimalusena järgida vabalt ükskõik millist iha, nõuda sellele agressiivses toonis ühiskondlikku tunnustust ning panna poliitilise korrektsuse õhkkonnas suu kinni nendel, kes sellise vabaduse käsitlusega ei nõustu ning kes soovivad ilmselgetel põhjustel järgida klassikalist vabaduse ideaali.
Siinkohal peaks mõtlev inimene peatuma ja küsima, mida me tänapäeval vabadusteks ja õigusteks peame. Kas teile tundub õige ja hea, et suurte poliitiliste ideede asemel räägime me tänapäeval õigusest järgida ja ühiskondlikult aktsepteeritavaks muuta mõnda seksuaalset perverssust?
Siit ka küsimus kõikidele liberaalidele: kas ei tundu teile, et meie ajastu on suurtest ideedest ja diskussioonidest kukkunud alla kõige tühisema, labasema ja oma olemuselt privaatsfääri kuuluva temaatika juurde, sipleb oma mülkas ning tirib pahatihti perversse seksuaalse käitumise ühiskondlike vabaduste põhiküsimuseks?
Ma olen veendunud, et kunagi häbenevad tulevad põlved silmad peast, kui saavad teada, mis liiki vabaduste ja õigustega tegeles 21. sajandi alguse lääne ühiskond, mille alusel neid õigusi defineeriti ja kuidas neid ellu viidi.
Kas see ei tundu teile objektiivse allakäiguna võrreldes näiteks gvelfide ja gibelliinide vahelise tüliga sellest, kas Itaalia üle peaks viimase instantsina valitsema paavst või keiser?
Kas ei tundu see võrratult vääritumana kui diskuteerida kasvõi Eesti ühiskonna praeguste suundumuste üle, rääkida iseseisvuse klassikalisest ideaalist või sellest, mida selle saavutamiseks tuleks Eesti sise- ja välispoliitikas muuta?
Olen veendunud, et kunagi häbenevad tulevad põlved silmad peast, kui saavad teada, mis liiki vabaduste ja õigustega suuremalt jaolt tegeles 21. sajandi alguse lääne ühiskond, mille alusel neid defineeriti ja kuidas neid õigusi ellu viidi.
Kommentaari lõpuks tulen aga tagasi pretsedenditute inimkatsete teema juurde, mida ma alguses mainisin. See ongi põhjuseks, miks haiglane pahemideoloogia oma võltsvabaduste ja -õigustega varem või hiljem kokku kukub. Ta nimelt tallab oma jalge alla kõige nõrgemad, ehk lapsed, ning vilistab nende elementaarsetele õigustele ja vabadustele.
Eile ilmus Objektiivis ühe naise kirjutis, kes oli teismelise tüdrukuna üle elanud oma isa “soovahetuse”. See, mida ta kirjutab, on mõtlemapanev.
“Ma tean, kuidas need lapsed ennast tunnevad. Ma kaotasin oma isa päeval, kui ta teatas, et ta tahab saada naiseks. Ajal kui ma alles seedisin seda uudist, sain ma temalt järgmise löögi: mu isa teatas, et ta pole mitte kunagi lapsi soovinud. Tema arust olime mina ja mu õed-vennad vead. Meie eksistents ei sobinud tema fantaasiatega. Isa ülestunnistused ajasid mind segadusse ja tegid mulle haiget. Ma soovisin isa, kes oleks mind armastanud ja tunnustanud, kes oleks mind pannud ennast tundma erilise tütrena. Selle asemel tundsin ma ennast põlatu ja hüljatuna. Tänu isa otsusele muutus kodune olukord selliseks, et ma tundsin ennast kogu aeg hirmul ja ebamugavalt. Tema kadedus minu vastu – kuna minul oli naise keha ja temal ei olnud – muundus vihaks ja ahistamiseks.”
Eelnev on ainult üks lõik tekstist, mis kirjeldab selle naise üleelamist peale seda, kui üks mees otsustas ühtäkki kasutada oma “vabadust” realiseerida oma “õigusi” ehk teiste sõnadega anduda oma meelevigasele sundmõttele “sugu vahetada”.
Keegi ei küsinud selle teismelise tüdruku käest, kas tal on õigus isale ja emale. Tema õigused ei huvitanud mitte kedagi.
Täna tunneme eelnevas tekstilõigus esile toodud käitumist “transõiguste” realiseerumisena ning neid, kes sellise käitumise vastu protesteerivad, “transfoobsete” inimestena.
Neid lapsi, kes sellist elu on kogenud, on üha rohkem, samuti neid, kes vaimselt söövitavast kultuurist meeltesegadusse langenuna ise sellise sammu ette võtavad.
Me elame lääne ühiskonnas keset hiiglaslikku inimlaboratooriumit, mis võib lõppeda vaid ühel viisil: katastroofiga, sellele järgneva kokkuvarisemisega ja seejärel uuesti põhitõdede juurde naasmisega.
On ütlemata kahju, et selle katse kõikide faaside käigus peavad miljonid süütud inimesed kannatama.
