https://objektiiv.ee/markus-ja...
Markus Järvi -
6. märts 2020
Meil pole tegelikult presidenti vaja. Me ei vaja nomenklatuuri omavaheliste kokkulepete tulemusel määratavat ilmalikku jutlustajat, riiklikku ülempreestrit või preestrinnat, kes tuleb meile õpetama, kuidas elada, milline inimene olla ja tagatipuks osutama, millisesse kategooriasse – kas Andreste või Murakate omasse – me parasjagu kuulume, tõdeb Objektiivi peatoimetaja Markus Järvi nädalakommentaaris.
Palju on enne ja pärast vabariigi aastapäeva räägitud presidendi institutsioonist ning selle täitjast Kersti Kaljulaidist, kes enne aastavahetust tituleeris senini pretsedenditult valitsuse ohuks põhiseaduslikule korrale ning jagas Tammsaare primitiivse tänavatõlgenduse tasemel Eesti rahva kaheks leeriks: Andresteks ja Pearudeks.
Valitsuse suunal tehtud avalduste tõttu ei tulnud peaminister Jüri Ratas – jällegi pretsedenditult – presidendi vastuvõtule ning peale Kaljulaidi kõnet ütles tervemõistuslikult, et Eesti rahvast ei tohiks vulgaartammsaarelike kategooriate alusel lahterdada ja lõhestada.
Tantsus Kadrioru ümber väljendub aga juba pikemat aega kestnud presidendi institutsiooni kriis, kus Kaljulaid mängib pelgalt sümptomi, mitte põhjuse rolli. Kriisi juured peituvad presidendi institutsioonis endas ning on sinna sisse programmeeritud põhiseaduse tasemel.
Kõige suurema puudusena selles institutsioonis torkab silma presidendi otsevalimise puudumine. President on algusest peale disainitud poliitiliste klannide ja riiginomenklatuuri omavaheliste lehmakauplemiste tulemiks. Rahvale aga etendatakse ja esitletakse seda protsessi “presidendivalimisena” kas riigikogus või valijameeste kogus.
Kui järele mõelda, siis vist polegi Eestis grotesksemat ja rahva enesemääramisõigust sügavamalt mõnitavat protsessi kui needsamad “presidendivalimised”, kus valdav osa Eesti rahvast, peaaegu kõik kodanikud, on alandatud poliitilise tsirkuse publikuks, mille raames selgub nende uus riigipea.
Kaljulaidi juhtumi puhul näeme aga kriisi igakülgset eskaleerumist. Mäletatavasti algas see pihta juba valimistel, mille käigus riigikogu ja valijameeste kogu ei suutnud presidenti valida ning valimiste protsess liikus tagasi riigikokku. Klannide vahelised kokkulepped ei andnud tulemust ja vabariigi nomenklatuur leidis end äkitselt olevat lauspaanikas.
Hädas tõmmati tagataskust välja keegi täiesti tundmatu Brüsseli tippametnik nimega Kersti Kaljulaid, keda sotsialist Eiki Nestor käevangus avalikkuse ette talutas. Kõik riigikogu fraktsioonid, peale EKRE, määrasid ametniku kiirkorras riigipeaks ja isegi staažikas Mihkel Kärmas pidi ERRi eetris kukalt kratsima ja toolil nihelema, kui ta üritas kuidagi viisakamalt ja poliitkorrektsemalt formuleerida küsimust: “Aga, vabandage, kes Te üleüldse selline olete?”.
Sotsialist Nestorit, presidenditalutajat, ootas aga ees kohene auhiilgus. “Vana hipit” on president sooja sõna ja heldimusega maininud muu hulgas parlamendi avakõnes, peale seda kui mees sotsialistide viletsa valimistulemuse tõttu riigikogust üleüldse välja jäi, ning oma ametiaja esimesel kevadtalvel riputas Kaljulaid Nestorile kaela Riigivapi II klassi teenetemärgi.
“Alguses pakuti kodanikele vähemalt vaatleja osa näitemängus, kus konkurendid üksteiselt mõõtu võtsid. Siis aga pandi nad ühtäkki lihtsalt fakti ette, et neile on toodud president Euroopast. /…/Selle kiire “presidenditegemisega” saatis eliit rahvale sõnumi, et enam ei viitsita isegi teeselda avatud konkurentsi, näidelda demokraatiat. Teeme, mida tahame, sest see on võimalik. Ehkki see pole ilus,” kirjutas eelmise presidendiga tülli läinud, peavoolust välja tõugatud ja seejärel nagu imeväel mõistliku ilmavaate ja selge silmavaate omandanud Iivi Anna Masso olukorda toona kommenteerides.
Selleks on kaks põhjust, mis Kaljulaidi isikus kehastuvad: Tema ebademokraatlik ametissemääramine on presidendivalimiste kriisi tulemus, mis on omakorda tagajärjeks sellele, et meil puudub presidendi otsevalimine. Teiseks, presidendiametis on Kaljulaid oma tahumatute meeleavaldustega ja varjamatu poliitilise kallutatusega esile kutsunud selle institutsiooni tõsiseltvõetavuse languse.
Täna on selge, et see kriis vaid süveneb, kuna ebademokraatlikult ametisse määratud ametnik käitub riigikogu ees ülbelt ja matslikult, tõmbab teismelise tüdruku kombel selga sõnumiga dressipluuse, jalutab oma suva järgi minema valitsuse vannutamiselt, lõhestab rahvast poliitilise positsiooni valikuga ja käib selle välja rahvusvahelisel areenil laimates enda maa valitsust, mille ta on kuulutanud ohuks põhiseaduslikule korrale.
Kirsina tordil on ta pensionireformi seadust mitte välja kuulutades astunud koos ülejäänud sotsialistidega välismaiste suurpankade ning nende vaeste ja kurnatud fondihaldurite poolele oma enda rahva vastu.
Kersti Kaljulaid on saanud hakkama pealtnäha võimatu ülesandega – temast on saanud veel kallutatum, rahvast lõhestavam ja kokkuvõttes viletsam president kui Toomas Hendrik Ilves seda eales suutis olla.
Seda kõike vaadates tuleb aga välja öelda üks fundamentaalne tõdemus: meil pole tegelikult presidenti vaja. Presidendi institutsioon – vähemalt praegusel kujul, kus president pole rahva poolt otse valitav – on põhiseaduslik viga, mis tuleks korrigeerida selle institutsiooni lõpetamisega või presidendi muutmisega rahva poolt otse valitavaks riigipeaks.
Ent üks on kindel: me ei vaja nomenklatuuri omavaheliste kokkulepete tulemusel määratavat ilmalikku jutlustajat, riiklikku ülempreestrit või preestrinnat, kes tuleb meile õpetama, kuidas elada, milline inimene olla ja millisesse kategooriasse, kas Andreste või Murakate omasse, me parasjagu kuulume. Meil pole presidenti vaja, sest iga presidendile antud ülesande võiks usaldada ka mõnele teisele riigivõimu institutsioonile. Meil pole vaja hurmus kulukat ilmalikku surnumatjat, kellel nii kui nii pole mingit üleloomulikku lootust pakkuda, vaid kes jutlustab meile revolutsioonilise demokraatia evangeeliumit ja kliimasoojenemise apokalüpsist.