https://objektiiv.ee/markus-ja...Markus Järvi - 24. jaanuar 2020
Maarja Vaino pani oma artikliga “Mis meist saab, Gabriel?” mõtlema professor Rein Taagepera hoiatavate märkuste peale. Eesti rahval suurt muud võimalust vist enam polegi, kui hüljata oma vaimuväiksus, saada hingelt suureks ja asuda tegusõna tulevikuvormi puudumisest hoolimata oma tuleviku peale mõtlema. Vastasel korral me tõenäoliselt hävineme, tõdeb Markus Järvi nädalakommentaaris.
Professor Rein Taagepera on Eesti vaimuruumi rikastanud mitme ikoonilise artikliga. 2005. aastal avaldatud artikkel “Demograafiline vetsupott” hoiatab, et kui me kukume kahekordsesse demograafilisse auku, siis sealt me enam välja ei roni.
“Praegu on nii,” tõdeb Taagepera 15 aastat tagasi, “nagu meilt küüditataks igal aastal 7000 last. On vaja meeleheidet selle pärast ja samal ajal ometi meelekindlust uskumaks, et suudame, kui kätte võtame.”
Teine artikkel pärineb 2008. aastast ning kannab pealkirja “Mida arvata rahvast, kellel lapsi on arutult vähe”. Selles artiklis on mitu lõiku, mis tuleks kuhugi raiuda, et nad põleva paberi peal või kolmanda maailmasõja käigus üles sulavate internetiserveritega kõige kaduva teed ei läheks.
Taagepera peale pani mind mõtlema aga hoopis Maarja Vaino oma artikliga “Mis meist saab, Gabriel?”, hoolimata sellest, et ta kordagi Taagepera nime ei maini. Maarja Vaino räägib endale tavaks saanud täpsuse ja tabavusega kolmest kitsaskohast, mis Eesti rahvast ja tema omailma parasjagu välja suretavad.
Need on emakeelse teaduse hävinemine meie enda kõrgkoolide innukal kaasaaitamisel, lageraie, mis hävitab Eesti ürgkuvandile – ja ilmselt võiks öelda ka meie vaimumaastikule – omaks saanud liigirikast, vana metsa ning ulatuslik sisseränne, mille nõukogudeaja tagajärgedestki pole me veel siiani toibunud.
Olukorra põhjuste üle mõtiskledes toob Vaino esile ühe eesti keele ja meele grammatilis-vaimse eripära: meil nimelt puudub tegusõna tulevikuvorm.
Tõepoolest, vaadates ümbritsevat, jääb vägisi mulje, et meie rahvas ei suuda mõelda pikas perspektiivis – ei endast ega oma oma perekonnast, rääkimata riigist, mis põhiseaduse kohaselt peab tagama eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade.
Ajastuülest või ajastute vahelist horisonti ähmastab aga üks väga ilmne iseloomujoon, mis on omane madalamale seltskonnale, olgem ausad, just hiljuti orjusest ehk isanda karmikäelisest hoolitsusest vabanenud meelelaadile. Selleks on omakasupüüdlikkus ja egoism.
Ori ei pea tegelema oma tulevikuga, selle eest hoolitseb tema isand. Oma seisundi tulemusel on temas välja kujunenud lühikene ajaline mõtlemine, mille eesmärgiks on hetkeline äraolemine talutaval viisil – ellujäämine, mitte vabadus, säilimine, mitte õitsemine, äraelamine, mitte elamine.
Kui kaalukausile panna enda vahetust kasust suuremad väärtused, mida ajaülese või ajas kaugele ulatuva perspektiivi loomine paratamatult eeldab, saab väikese hingega inimeses alati võitu vahetu omakasu.
Ainus õnn, mida väikesed hinged julgevad nõuda, peab aset leidma siin, praegu, nüüd ja kohe. Homme saab ta niikuinii peksa, seetõttu on mõistlik kohe praegu haarata silgu, leiva ja toobi viina järele.
Pikalt tulevikku suunatud mõtlemine ja tegutsemine nõuab alati hingesuurust ja väärikust. Enese suunamine tulevikku nõuab paratamatult suursugusust.
Kui aga väikese hingega inimestel välise orjuse piirangud eemaldada, tekib joovastus. Ei, ärge arvake, et ta mõtleb nüüd sellele, et lõpuks ometi võidelda oma perekonna ja rahva parema tuleviku nimel, olles vaba kujundama ja ohverdama praeguse hetke mõnud väärikama ja vooruslikuma elu nimel. Ei. Kahjuks mitte. Piirangute eemaldamine annab talle vabaduse keskenduda ilma väliste takistusteta siin, nüüd ja praegu oma egoistlikule õnnele.
See ongi väikeste hingede vabaduse mõiste sisu – olla vaba nautima ennast nii palju kui võimalik. Tõsi, peenemad väikeste hingede seast ei haara enam ammu silgu ja lauaviina järgi. Selles vallas terendavad juba ammu Toscana veinimõisad, rostbiifiga tikuvõileivad, mida kaunistab tilk ökovaarika chutneyd, õhtuks lihvitud veneerilised naudingud. Tundub, nagu orjusest oldaks valgusaastate kaugusel.
“Tuukri kõige ohtlikum aeg on pinnaletõus. Kui see toimub liiga kiiresti, moodustab üleliigne lämmastik veres mulle, mis tapavad. Eesti pinnaletõus N Liidu mülkast oli liiga kiire. Liiga järsku tuli poliitiline vabadus, võimalus isiklikku heaolu suurendada ja Nepalis käia. Liiga järsku kahandasid Euroopa Liit ja NATO ühist ohutunnet. Liiga palju on ühiskonnas ja üksikisiku sees mulle. Normid on segi löödud. Segi on, mis on oluline ja mis on vaht,” hoiatab Taagepera.
Tulevikust pole selliselt käituval rahval ei sooja ega külma. Tuleviku- ja elutahe on aga eelkõige mõõdetav ühe kindla mõõdupuuga – selleks on lapsed. Kui neid ei ole või neid emaüsas egoistlikel kaalutlustel tapetakse, siis pole võimalik ühelgi rahval lootusega tulevikku vaadata.
Taagepera sedastab suurepäraselt tulevikuta perspektiivi ühe traagika:
“Jah, oleks nii, et hääbuv rahvas koosneks endiga rahul olevaist ja kaua elavaist inimestest. Aga vaadake enda ümber! Ja enda sisse… “.
Oleks siis nii, et enda ihadele andumine annaks hingerahu ja tooks jõukuse majja. Ta ei tee isegi mitte seda. Reaalsuses jäävad kätte üksnes nigelad naudingud ja veel nigelam tulevik.
Milline rahvas see siis on, kes ei oska tulevikku näha ja kellel on väga vähe lapsi? Taagepera vastab:
“See on selline rahvas, keda järgmisel sajandil enam pole, kui ta kiiremas korras aru pähe ei võta. Musta katku elas üle. Punase kah. Aga vabadus ja heaolu kipuvad käima üle jõu. Pole sellega harjunud.”
Aga ometi, aga ometi…
Tammsaare pani Andrese kraavi kaevama, eks ikka parema tuleviku nimel. Meie rahvas endas on olemas piisavat ainest, et pöördudes väike hing suurema vastu välja vahetada ja õppida oma nigelast olevikust kaugemale elama.
“Meie rahval on vaja meeleparandust. See on nii vana nõue, et selle üle võib naerda. Aga ainult teatava hinna eest. Rahvana – tualettpotist allamineku hinna eest. Üksikisikuna – meeleheitliku tarbimise või virisemise hinna eest, mis mõlemad pakuvad vaid kassiahastust,” ütleb Taagepera.
Meeleparandusega käib alati kaasas mõtlemise ja teguviisi muutus. Eesti rahval minu tagasihoidlikul hinnangul suurt muud võimalust enam polegi, kui hüljata oma vaimuväiksus, saada hingelt suureks ja asuda kujundama suure südamega oma laste tulevikku. Vastasel juhul me hävitame ennast ise ära.
Selles plaanis on eesti rahvaga kõik kõige paremas korras.
