Mart Helme www.DELFI.ee

Foto: Andres Putting
Kõik teavad, mida nimetas 20. sajandi suurimaks katastroofiks Venemaa tollane president, nüüdne peaminister ja võimalik, et peagi taas president, Vladimir Putin — eks ikka Nõukogude Liidu lagunemist.

Esmapilgul tundub teeneka kagebiidi jutt muidugi tüüpilise nõukogude-vene imperialisti hammastekiristamisena. Tegelikult oli Putinil suuresti õigus ja oma tõdemust kuuldavale tuues pani ta kõige rohkem mööda hoopis ajamääratlusega, eksides nimelt sajandiga.

Mida ma nüüd siis silmas pean, võib lugeja nüüd küsida. Ega ma ometi Nõukogude Liitu ja kommunistlikku režiimi tagasi igatse? Loomulikult mitte. Ent paraku tuleb meil praegu, 21. sajandi algul kätt südamele pannes tunnistada, et Nõukogude Liidu olemasolul oli üks praeguseks selgelt hajunud positiivne aspekt — see nimelt distsiplineeris lääne ühiskondi ja sundis neid kontrastiks vägivaldsele ja voluntaristlikule kommunistlikule praktikale mängima oma mänge võimalikult puhaste kätega. Ja see polnud nii üksnes selle pärast, et külma sõja aegsed poliitikud, ärimehed ja ajakirjanikud oleksid olnud tõepoolest südames ausamad ja elementaarsete moraalinormide külge rohkem klammerduvad kui praegused. Kaugel sellest. Küsimus oli keskkonnas.

Reklaam

Ideoloogilise vastasseisu tingimustes ei saanud liberaalne kapitalism lubada endale vigu, mis andnuks kommunistlikule propagandale, aga ka nõukogude eriteenistustele ja vasakpoolsetele liikumistele lääneriikides endis, kätte trumpe, mis pikapeale võinuks mõnel pool viia koguni kommunistide tõusmiseni võimule.

Ausus, läbipaistvus, võimude lahususe põhimõte, õigusriik, meelsusvabadus, inimõigused — kõik need ja paljud muud meile tuntud põhimõtted olid liberaalse kapitalismi kõige võimsamad N Liidu vastu suunatud relvad ning neid relvi pidi lakkamatult poleerima ja vahedana hoidma. Iga poliitikute suus paljastatud vale, iga nende räpane tehing, korruptiivne äri või moraalitu samm tähendas plekke demokraatia relvadel — ja sestap tähendas seesuguste süüdistuste ohvriks langemine poliitikule ka poliitilist laibastumist. Isegi kohtust vastavat süüdimõistvat otsust saamata.

Just siit, sellest praktikast pärines ka kild: mis on ühist kärbsel ja poliitikul? Mõlemad saab tappa ajalehega.

Niisiis, kollektiivne hirm kommunismi ja selle võimaliku edu ees lääneriikideski sundis tollaseid lääne poliitikuid mängima nii puhaste kätega, kui see poliitikas üldse võimalik on.

Nõukogude Liidu lagunemine lõi täiesti uudse olukorra. Vähe sellest, et enam polnud vaja karta punaseid tuumarakette, kadus ka hirm Moskvast lähtuva eksproprieeriva kommunistliku võimuhaaramise ees. Koguni vastupidi: kapitalistlikuks muutunud Venemaa tähendas uusi võimalusi, miljardeid ja äri. Ja inimene on teatavasti täpselt nii suur siga, kui tal olla lastakse.

Ehk siis, pärast mõningaid ebalusi esimesel külmale sõjale järgnenud kümnendil, leidsid paljud lääne poliitikud, et nüüd võib lipsu lõdvaks lasta ka moraalses plaanis. Tõepoolest: kas oleks külma sõja aastatel olnud mõeldav niisugune seebiooper, nagu käib praegu Itaalia peaministri Silvio Berlusconi ümber? Brr… isegi tema taustaga tegelase saamine peaministriks olnuks tollal absoluutselt mõeldamatu. Nüüd demonstreerib Berlusconi aga meile järjekindlalt, et JOKK (juriidiliselt on kõik korrektne) on suurepäraselt mõeldav ka Lääne-Euroopas. Ja Berlusconi pole ju ainus, kelle puhul moraalist kõnelemine näib peaagu kohatuna. Ka Gerhard Schröderi ja Paavo Lipponeni asumist ametist lahkumise järel ekskagebiitide palgale oleks omal ajal käsitletud ei millegi muu kui reetmisena.

Ometi on see kõik tõenäoliselt alles algus, sest avalikult ja ametlikult vaid kuldvasika teenimisele pühendunud ühiskondades ei saagi ausus, moraal ja kohusetunne olla absoluutsed suurused ja omaette väärtused. Nagu näeme ka Eestis, muutuvad nad vältimatult suhtelisteks, suvaliselt tõlgendatavateks ja võimul olijate poolt järk-järgult üha tähtsusetumaks peetavateks kategooriateks.

Muidugi sõltub olulisel määral kultuurilistest taustadest ja pikaajalistest kohalikest traditsioonidest, missuguse vormi moraalist taganenud ühiskondades poliitilise eliidi käitumine võtab. Venemaal on selleks mafioosse oligarhia kõikjale ulatuv omavoli, liberaalkapitalistlikus läänes silmakirjalik JOKK. Me võime ennast ju lohutada, et viimane on ikkagi parem kui esimene.

Õnnetuseks peitub kirjeldatud arengutes ometi just see stsenaarium, mida kirjeldab Oswald Spengler oma „Õhtumaa allakäigus“. Näidates, kuidas demokraatlikes riikides rahva poolt ennast esindama valitud parteid muutuvad vältimatult kitsa juhtgrupi poolt manipuleeritavateks äriühinguteks, kes kehtestavad samm-sammult oma kontrolli kogu ühiskonna üle, ütleb ta: „Peagi ilmneb, et põhiseaduslike õiguste kasutamine on vaid siis võimalik, kui selleks on raha.“ Ja edasi: „Ajakirjandus muutub salapäraseks ja vägevaks relvaks selle käes, kes seda oskab kasutada… Igaühel on lubatud ütelda, mida ta soovib, kuid pressil on võimalik seda avaldada või mitte… Niisugune on demokraatia lõpp… Tekib lõppvõitlus demokraatia ja tsesarismi vahel, rahamajanduse diktaatorite ning puhtpoliitilise võimu vahel. Tsesarismi tekkimine murrab rahavõimu — kuid ühes demokraatiaga.“

Põrgu tee on ikka sillutatud heade kavatsustega. Tülika ning aega viitva avaliku arvamuse ning demokraatlike protseduuride manipuleerimine ja tasalülitamine, „valel platvormil“ seisvate poliitiliste konkurentide ignoreerimine ja parlamentaarsest poliitilisest protsessist välja elimineerimine, aga samuti mõne endale ebamugava seiga mahavaikimine või suisa valetamine võivad võimulolijatele kohati näida vägagi otstarbekana. Aga pikemas perspektiivis ei ole nad seda mitte. Sest Eesti puhul on seesuguse arengu lähimaks perspektiiviks konnatiigi muutumine mudalombiks, kus saavad elada vaid kaanid, Euroopa puhul aga süsteem, kus tegelikud kodanikuõigused on asendunud formaalsete fasaadiprotseduuride ja pseudoinimõigustega, mida hetkel markeerivad näiteks diskussioonid homode väidetavalt puudulikest õigustest.

Ent lõpetagem taas Spengleriga: „Maailmarahu ajastu algab üldise leppimise soovidega ning lõpeb sellega, et keegi enam kätt ei liiguta, kui õnnetus naabrit tabab“.

Autor kandideerib riigikogu valimistel üksikkandidaadina.

Märkmed: