Mart Helme ennustab, et aastaks 2010 kujuneb välja uus jõudude jaotus, kus USA haarab enda kätte maailma aktsiate kontrollpaki ja ainus, kes talle mingitki tasakaalu pakub, on Hiina.

Nagu tosin aastat tagasi, nii võime praegugi väita, et maailm on sisenenud kiirete ja radikaalsete muutuste aega. Terrorismivastane sõda, NATO teisenemine, Euroopa Liidu laienemine ning transformeerumispüüded, arengud Venemaal – need on märksõnad, mis olukorda kirjeldavad ja Eestit kõige otsesemalt puudutavad, ei ole aga maailma kui terviku seisukohast kaugeltki ammendavad.

Alustagem Euroopast. Kui 1990. aastate esimesel poolel iseloomustas kontinenti idealistlik ühiskodu loomise eufooria, siis aastakümne teine pool tõi kaasa kainenemise. Uue sajandi algus veenis kõiki selles, et inimeste iseloom ja riikide egoistlikud püüdlused pole sajandite vältel märkimisväärselt muutunud. Selle esimeseks avalikkusele selgelt nähtavaks tõestuseks oli 2000. aastal Prantsusmaa presidendi Jacques Chiraci välja käidud idee Euroopa riikide erikiiruselisest integratsioonist, millega kommunismipainest kosuvatele Kesk- ja Ida-Euroopa maadele anti mõista, et suures Euroopa klubis kavandatakse sakstekambrit, millesse igaühel asja pole.


Euroopa põhiseaduse vastuvõtmise läbikukkumine 2003. aasta lõpul on nimetatud mõtte teostamisele lõplikult ukse avanud. Arvatavasti saamegi seepärast lähiaastatel näha seni üha suurema integreerituse poole püüelnud Euroopa Liidu fragmentariseerumist ning regionaliseerumist. Ja algust teevad sellega mitte Euroopa piduriteks nimetatavad Poola ja Hispaania, vaid senised Euroopa vedurid Prantsusmaa ning Saksamaa.

Eraldusjooned Euroopas

Paraku on tuumik-Euroopa loomisel neile enestele kõige raskemad tagajärjed, sest see tõmbab taas kord Euroopasse eraldusjooned, mida eriti valuliselt tunnetavad vastselt liidu liikmeks saanud väiksemad ja vaesemad riigid. Samuti tekitab see nimetatud riikides, kellest paljud ühinesid Euroopa Liiduga turvalisuskaalutlustel, akuutse vajaduse usaldusväärse vanema venna järele.

Kuna need riigid on saanud ka NATO liikmeteks, pole midagi loomulikumat, kui et eestkoste otsingul pöördutakse USA poole. USA-le tähendab tekkinud olukord nii ebameeldivaid kohustusi kui ka uusi võimalusi. Ühelt poolt arvestati Washingtonis külma sõja järel kogu aeg sellega, et Ida-Euroopa läheb Vana Maailma juhtriikide eestkoste alla. Teisalt nähti Ida-Euroopa riike ka lojaalsete liitlastena. Et viimane arvestus paika pidas, näitas Iraagi ümber toimunu, kui endised kommunistlikud riigid üsnagi entusiastlikult ameeriklaste samme toetasid.

Euroopa regionaliseerumine seabki USA olukorda, kus tal sisuliselt pole muud valikut, kui Ida-Euroopa väikesed ja nõrgad riigid oma kaitse alla võtta. Vastasel korral saavad need riigid (eriti Balti riigid) Lääne-Euroopa suurte ja Venemaa vaheliste ambitsioonide ja kauplemiste tallermaaks, mis plahvatusohtliku ainese olemasolu arvestades võib teatud tingimuste kokkulangemisel viia äärmiselt ebameeldivate tagajärgedeni.

Ida-Euroopa riikide võtmine oma julgeolekukontrolli alla on USA-le olulisem laiemaltki. Arvestades Venemaal aset leidva restauratsiooniga ning Vene välispoliitika muutumisega senisest märksa agressiivsemaks, seisab Kaukaasia ja Kesk-Aasia energiakandjatest eluliselt huvitatud USA vajaduse ees vahekorrad Venemaaga täpselt selgeks rääkida.

Lahingu andmist alustas tegelikult Venemaa ise, tehes oligarhide, eriti Mihhail Hodorkovski juhtumiga USA-le selgeks kaks fundamentaalse tähtsusega asja. Esiteks, et rahajõmme, eriti kui on kahtlust, et neid manipuleeritakse Washingtonist, ei lasta võimu juurde. Ja teiseks, et ameeriklased võivad Venemaa nafta- ja gaasivarude oma kontrolli alla võtmisest suu puhtaks pühkida.

Washingtonis tõlgendati saadud sõnumeid avalikkuse ees kui rünnet demokraatlike ja turumajanduslike vabaduste vastu, ehkki solvumise tõeline põhjus on muidugi nafta, gaas ja Venemaa unikaalne geopoliitiline positsioon, mida oma huvides ära kasutada loodeti. Sestap antigi Moskvale pikema jututa lahing Gruusias. Lähiaastatel saame ilmselt näha Venemaa ja USA vaheliste jõujoonte paika panemist Venemaa piiride vahetus läheduses – asi, millega ameeriklased on Venemaa moosimise kõrval siiani kannatlikult oodanud.

Sellega seoses nende kahe suurriigi vahelised suhted ajutiselt muidugi jahenevad. Pärast modus vivendi leidmist alustavad Moskva ja Washington ilmselt üsnagi pragmaatilist koostööd eesmärgiga taltsutada Kesk-Aasias islami fundamentalismi levimist ning loomaks Venemaa Kaug-Idas pidav tõke hiinlaste migratsioonile ja sedakaudu vaikselt teostuvale Hiina ekspansioonile Siberis asuvate rikkuste suunas.

Islamifundamentalism

USA ja Venemaa pingutustele vaatamata saame lähema kümnendi jooksul mitmes Kesk-Aasia riigis (Tadžikistan, Usbekistan, Türkmeenia) näha isikudiktatuuride asendumist teokraatlike ning äärmiselt šovinistlike režiimidega. Seda paljuski lihtsalt põhjusel, et islamifundamentalism koondab kujunenud tingimustes endasse allasurutud poliitilise opositsiooni kogu spektri. Iroonilisel kombel ei saa islami kohaliku traditsiooni lahutamatuks osaks kuulutanud diktaatorid seda kuidagi elimineerida.

Arengud Kesk-Aasias pole paraku siiski perifeerse tähendusega. George W. Bushi juhtimisel, kes eelseisvad presidendivalimised tõenäoliselt ülekaalukalt võidab, jätkab USA jõulist ekspansiooni Pärsia lahe piirkonnas. Ekspansioon Kesk-Aasiasse, et sealsed suuresti alles kasutusele võtmata toormemaardlad kontrolli alla saada ja lõuna suunas juhtida, on selle loogiliseks jätkuks. Loomulikult ei toeta USA-d selles ei Venemaa ega Euroopa Liit, kuid mõlemad peavad oma nõrkuses sellega lihtsalt leppima.

USA ja ta liitlaste massiivne ja püsiv kohalolu Pärsia lahe piirkonnas mõjub katalüsaatorina Iisraeli-Palestiina konflikti süvenemisele, sest araablased näevad puhtpsühholoogiliselt siin võimalust kaudselt USA-le kätte maksta. Paradoksaalsel kombel vähendab USA vahetu kohalolek piirkonnas Washingtoni huvi Iisraeli kui oma senise tähtsaima strateegilise partneri vastu. Tulemuseks on ummiku jätkumine ning Iisraeli sattumine üha suurenevasse rahvusvahelisse isolatsiooni kuni juudiriigi poolpaariariigi staatusesse langemiseni.

Jõumonopoli jätkuv koondumine USA kätte toob veel ühe paradoksina kaasa üldise julgeolekualase destabiliseerumise ja seda just nn asümmeetriliste ohtude nagu terrorismi ja massihävitusrelvade leviku näol. Viimasele aitab kaasa vastavate materjalide, oskusteabe ja spetsialistide jõudeolek mitmes N Liidu järglasriigis.
Olles praktikas korduvalt veendunud, et moodsas sõjas pole ühestki armeest maailmas ameeriklastele vastast, sublimeerubki rahvuslik, usuline ja majanduslik vastupanu Ühendriikidele mitmesugustesse alternatiividesse, mille tulemusena paljud riigid (aga ka terroristlikud rühmitused) hakkavad tegema forsseeritud jõupingutusi salajaste (algul) keemiliste, bioloogiliste ja tuumaarsenalide loomiseks, nähes selles ainsat tõhusat abinõu oma (hirmutus)poliitikate elluviimiseks. Näide Põhja-Korea näol on siinkohal juba olemas.

Hiina tõuseb

USA suurenev ning agressiivsem kohalolek Lõuna- ja Kesk-Aasias häirib Hiinat, kellest saab lähima aastakümne jooksul Aasia vaieldamatu poliitiline, sõjaline ja majanduslik liider. Sellena jätab ta perifeerseks suurriigiks vananeva ja oma heaolu pärast muretseva Jaapani, aga ka ülerahvastatud ja sisemiselt lõhestatud India.

Samas põhjustab Hiina kiire tõus riigile tõsiseid probleeme, eriti jätkuvate investeeringute leidmisel ja uute turgude hõivamisel. Hiina põhiprobleemiks kujuneb aga hoopis energiakandjate nappus, milleta kaugemas perspektiivis pole võimalik majanduse jätkusuutlikkust tagada. See sunnib Hiinat kodumaiste rahutuste vältimiseks säilitama senist autoritaarset režiimi, teisalt surub Pekingile peale ka omapoolsed katsed Venemaa Kaug-Idas teatud eelisõigusi omandada.

Üldiselt mõjuvad USA jahenenud suhted tuumik-Euroopa ja Venemaaga katalüsaatorina viimaste omavahelise koostöö edasisele aktiviseerumisele. Tihenevale partnerlusele lisab hoogu USA protektoraat Ida-Euroopa riikide üle, mille raames USA on alustanud varem Lääne-Euroopas dislotseerunud vägede ümberpaigutamist Ida-Euroopasse, aga samuti kibedus selle üle, et ameeriklased on nii Lääne-Euroopa suurriigid kui ka Venemaa jätnud kõrvale oma suurest mängust Lähis-Idas ja Kesk-Aasias.

Lõplikult uus jõudude paigutus maailmas aastaks 2010 siiski veel välja ei kujune, sest nii Euroopa Liit, NATO kui ka ÜRO töötavad inertsist vanade mallide kohaselt. Toetuspunktid uue tasakaalu kujunemiseks pannakse laias laastus siiski paika. Need toetuspunktid tähendavad, et USA haarab piltlikult öeldes enda kätte maailma aktsiate kontrollpaki. Selle käigus kujuneb kahjuks olukord, kus riskid külma sõja aegse maailmaga võrreldes mitmekordistuvad.

USA võimsuse ja ekspansiooni taustal marginaliseeruvad lõplikult nii sisemistest vastuoludest lõhestatud Euroopa Liit kui ka autoritaarsesse riigikapitalismi suubuv Venemaa. Ainus, kes USA-le mingitki tasakaalu suudab pakkuda, on Hiina. See tõstab riskiastme maailmas kohati aga talumatule tasemele.

Kummalisel kombel pärsib kõige enam USA ekspansiooni massihävitusrelvade levik ja asümmeetriliste ohtude kasv. See sunnib Washingtoni koduse avaliku arvamuse hirmus ajuti tempot maha võtma. Kuid ainult ajuti, sest üha selgemaks saavad ka demokraatlike vabaduste piiramise ja ignoreerimise tendentsid Ameerikas endas, mis USA sisemise julgeoleku garanteerimise vajadust arvestades on paratamatu. Kas ka pöördumatu?

Märkmed: