Politoloog Iivi Masso kritiseeris 14. aprilli Eesti Päevalehes Eesti välispoliitikat selle eest, et Iraagi sõjas asusime USA poolele, ning leidis, et riigi puhul, mis on just-just astumas Euroopa Liitu, väljendab see viimase suhtes märkimisväärset ebalojaalsust. Pean viimasele väitele oponeerima.

Emotsioonidel on välispoliitikas oma koht ja teatud ajahetkedel võivad need kujundada koguni selgeid orientatsioone, kuid praegu näib, et peaaegu esmakordselt taasiseseisvumise järel on Eesti USA-le toetust andes talitatud mõistuse, mitte emotsioonide ajel. Miks? Sest Eestis pole ammu enam Ameerika-vaimustust. Ka ei olda siin nii rumalad, et ei mõisteta neid raskeid tagajärgi, mida USA sisuliselt ühepoolne ja rahvusvahelise õiguse seisukohast küsitav aktsioon senisele tasakaalule maailmas kaasa toob.

Ent just siin küsimuse tuum seisnebki. Kõik need, kes kritiseerivad USA-d rahvusvahelise õiguse ja selle kaitseks loodud organisatsioonide eiramises, ei taha tunnistada põhilist – seda, et maailmas, millesse me viimase kahe aasta sünduste käigus sisenenud oleme, külma sõja ajal loodud tasakaalumehhanismid enam ei päde. Nii ÜRO, NATO, EL kui ka OSCE loodi bipolaarse ja külma sõja aegse maailma tarvis ja väikeriikide õigusi kaitsesid nad toona tegelikult sama küsitavalt kui praegugi.


Ühe ülijõu teke on põhjustanud olukorra, kus senisest kooslusest lahti raputatud tükid alles sobituvad uude süsteemi. Selline olukord on hirmutav väikeriikidele, eriti Eestile, kes omab potentsiaalselt agressiivset ja revanšistlikult meelestatud naabrit. Niisuguses olukorras ei saa endale lubada emotsionaalseid hinnanguid hea-halb, euroopalik-ameerikalik jne. Õigem on esitada endale üksnes praktilisi küsimusi ja anda neile ausaid vastuseid. Küsimused ise oleksid aga järgmised.

Kas Euroopa Liit suudab pakkuda Eestile kriisiolukorras reaalset kaitset? Vastus on kõhkluseta: ei suuda. Viimati tõestas EL-i võimsaim liikmesriik Saksamaa sõjalist suutmatust Afganistani operatsioonis, kus ta sõdurite Kabuli toimetamiseks pidi transpordilennukeid laenama Türgilt. Kas EL-is jätkub selleks üldse poliitilist tahet? Vastus on taas eitav. EL tõestas seda nii Horvaatias, Bosnias kui ka Kosovos. Alles USA sekkumine sundis seal kiiluvette ka Euroopa. Selle taustal on jutud Euroopa ühisest kaitse- ja välispoliitikast häma, mille tegelik mõte on uute liikmesriikide välis- ja julgeolekupoliitilise iseseisvuse ohjeldamine.

Kas maailmas on üldse jõudu, millel oleks eeldatavasti nii sõjalist võimekust kui ka poliitilist otsustavust sekkumiseks, kui Eestit ähvardab reaalne oht? Vastus on: jah. Niisuguseks jõuks on USA. Ent oleks ekslik arvata, et USA toetab kedagi oma huvide vastaselt. Veel enam – oleks naiivne arvata, et USA toetab enda suhtes vaenulikult meelestatud riiki, mis liiatigi asub USA seisukohast sedavõrd olulise tegija nagu Venemaa vahetus naabruses.

Masso eksib põhjalikult, kui ironiseerib, nagu läheks Eesti rahvuslikud huvid omavahel risti, kui küsimuse all on, kas toetada mõnes vaidluses EL-i või USA seisukohti. Vähemalt mis puutub julgeolekusse, siis ei saa siin olla mingit konflikti – me peame toetama USA-d kui reaalset, mitte EL-i kui virtuaalset jõudu.

EL-i laienemine on nn vanale Euroopale ellujäämise seisukohast sama oluline kui kandidaatriikidelegi. Ning majanduskoostööd, kui see on asjaosalistele vaid vajalik ja vältimatu, ei sea küll ohtu mõne osapoole julgeolekupoliitiline orientatsioon. EL peaks vaatama silma ka iseendale, sest venitamise, kandidaatmaade üksteise vastu väljamängimise ning ebasoodsate liitumislepingute pealesurumisega jõuti algsest euroentusiasmist vastvabanenud maades eurovaenu või -loiduseni. Pole siis ka imestada, kui kandidaatriigid vaatavad suurema usalduse ja sümpaatiaga USA poole.

Märkmed: