See on Eesti, kus eesti keel on vene (olmes) ning inglise (ametnike suus) keele kõrval surutud põlatud ja perspektiivitu köögikeele tasemele.
See on Eesti, kus eestlased peavad tundma kollektiivset süüd taasiseseisvumise järel ilmutatud ambitsioonide ja soovide pärast taastada oma ajaloolisel kodumaal nõukogude okupatsiooni käigus kaotsi läinud peremehepositsioon ning riik, mis on igati väärt kandma nimetust rahvusriik.
Ja see on Eesti, kus loeb kodakondsus, mitte rahvus, millest tulenevalt Eesti riigi ja eesti rahva saatuse üle hakkavad üha enam otsustama ka siia ükskõik mis moel saabunud-saabuvad ja selle maaga, veel vähem aga eestlastega vaid põgusalt seotud uued ja vanad immigrandid.
Ühtlasi on see Eesti, kus valitseb hipiaegadest pärinev vasakpoolne mõttemall koos sellest lähtuvate moraalitute kaanonitega sallivusest, seksuaalsetest vähemustest ja sookvootidest.
Tõsi küll, ideoloogilised idiootsused oskab eesti rahvas üsna valutult alla neelata ja ära seedida, seevastu eesti rahva füüsilist ning kultuurilist mahasurumist Euroopa Liidu viljastavates tingimustes eestlased pikalt ilmselt välja ei kannata. Nad lihtsalt lahkuvad siit. Sest ka nooremale, 1991. aasta järel sirgunud põlvkonnale jõuab riigi jätkuva venestamise korral peagi kohale, et Eesti Vabariigiks nimetataval Väikesel Venemaal, mille ülbe, ennast üle kullanud ja korrumpeerunud ülemkiht oma rahvast kõigele lisaks veel pidevalt alandab ja mõnitab, nad elada ja lapsi kasvatada ei taha.
Kõige selle juures on lausa groteskne, et suur osa ajakirjandusest ja nn. „valged“ poliitilised jõud ikka veel näitavad näpuga Edgar Savisaare ja Keskerakonna peale, süüdistades viimaseid venelembuses.
Jah, Savisaar ja Co on varjamatult võtnud vene orientatsiooni. Ent mis põhimõttelist vahet on sellel, kas venestamist ning eestlaste rahvuslike püüdluste mahasurumist viiakse läbi avalikult või peidetult? Tulemus on ikka sama: eesti keele marginaliseerumine, eestlaste rahvusriigi hävitamine ning rahvuse ettevõtlikuma ning elujõulisema osa kodumaalt minema peletamine.
Vana küsimus: kas me sellist Eestit tahtsimegi?, on praeguses olukorras omandanud seepärast uue, mitte enam sotsiaalse vaid eksistentsiaalse tähenduse. Vene okupatsiooni elas eesti rahvas üle, sest muu hulgas oli Moskval ideoloogilise vastasseisu tingimustes vaja demonstreerida ka rahvusvabariikide teatud rahvuskultuurilist õitsengut. Euroopa Liidul seesugused vajadused puuduvad. Kohalik poliitilis-administratiivne eliit ei suutnud-tahtnud-osanud eesti rahva huve efektiivselt kaitsta aga ei siis ega suuda-taha-oska seda ka nüüd.
Toona päästis eesti rahva impeeriumi kollaps. Näib, et nüüdki suudab meid rahvusena päästa veel vaid meid ümbritsevate suurte süsteemide kokkuvarisemine.
Me ei saa peagi teha enam muud, kui vaid selle eest palvetada. Hardalt. Lootust ikka veel kaotamata.
Terve mõistuse sündikaat; http://www.syndikaat.ee/news.p...