Suursaadik Mart Helme kaardistab Eesti seisundit täiesti uues julgeolekupoliitilises olukorras, kus Euroopa Liit ja NATO ei ole enam meile eesmärgid omaette, vaid juba vahendid uute sihtide jaoks.
Aasta 2002 jääb Eesti ajaloos vältimatult kõrguma kuldse verstapostina, põhjuseks muidugi ammuoodatud ja aastate vältel kogu Eesti riigiaparaadi põhitööks olnud kutsete saamine Euroopa Liitu ja NATO-sse. Ning kuigi mõni skeptik võib kangekaelselt pead vangutada ja öelda, et kutse ei tähenda veel liikmelisust, pole sellel tegelikkuses enam tähtsust. Poliitilised otsused on langetatud ja hetkel ei paista Eestist vaadates küll selliseid sisemisi või välimisi mullistusi, mis nimetatud kaht ja nüüdseks siis lõppfaasi jõudnud protsessi pidurdada võiks.
Millegi lõpp on aga alati ka millegi uue algus. Küsimegi nüüd, kas Eestis on juba täie selgusega tajutud, mis aeg nüüd algab? Ega ometi lõputu õnnepõli kuldsete ja hõbedaste tähelippude all?
Tegelikult peaksimegi juba praegu aru andma, et paljuski sisenes Eesti aastal 2002 senisest märksa tõsisema konkurentsi tsooni ning et loorberitele puhkama jäämine tähendab meile kaotatud – ja võib-olla et korvamatult kaotatud – aega oma rahvuslike huvide defineerimisel uues olukorras ning positsioonide sissevõtmisel nende kaitsmiseks.
Oleme tõele au andes elanud ju kogu laulva revolutsiooni järgsel ajal kerges enesepettuses, nagu oleks nn eurointegratsiooni üheks liikumapanevaks jõuks Lääne-Euroopa suur sümpaatia meie vastu. Seda illusiooni on aidanud süvendada ka mõnede meie poliitikute ületähtsustatud jutt tsivilisatsioonide kokkupõrkest ja Eestist kui Lääne tsivilisatsiooni eelpostist.
Argipäev on muidugi proosalisem. Kui panna kõrvuti Lääne-Euroopa suurriikide huvid võrdluses Balti riigid ja Venemaa, siis prevaleerivad paratamatult viimased. Järeldus on seepärast väga lihtne: ei Euroopa Liitu ega NATO-sse kutsuta meid meie pärast, vaid selle pärast, et nii on kasulik rahvusvahelise tasakaalu ning lääneriikide geopoliitiliste ning majanduslike huvide seisukohast.
Seetõttu tuleb meil praegu endale väga selgelt ja ilma igasuguse roosamannata teadvustada, et nii Euroopa Liidus kui ka NATO-s seisab meil esimese ülesandena päevakorras enda maksmapanek, oma reviiri mahamärkimine. Nimetatud tegevus nõuab nii Eesti poliitikutelt kui diplomaatidelt muide suurt ümberkehastumisvõimet, kuna nüüd pole tarvis olla enam mitte maaletoojaks, vaid eksportijaks. Kusjuures ekspordiartikliks pole mitte Eesti sucsess-story, vaid kahaneva, vananeva, haige ja sotsiaalsetest pahedest vaevatud väikerahvuse rängas rahvusvahelises konkurentsis püsimajäämise tingimused.
Muide, siinkohal peaksime lahtise pilguga hindama neid kogemusi, mis oma huvide edendamisel on eelnevalt juba omandanud meile millegi poolest sarnased riigid. Eelkõige pean silmas Vyshegradi riikide ajuti aktiivsemat, ajuti lõdvemat koostööd neile vastuvõetavate tulemuste saavutamiseks nii liitumisel NATO-ga kui hiljutisel läbirääkimiste lõpusirgel Euroopa Liiduga.
Kahjuks pole meie Balti teljel seesugust dünaamikat saavutanud. Pigem oleme seadnud ennast üleoleva suhtumisega lõunanaabritesse ebaterve konkurentsi olukorda, kus me üksteise taktikaliste edusammude üle rõõmustamise asemel oleme pigem kadedalt jälginud, ega naaber ometi meist edukamaks osutu. Euroopa Liidus tuleb meil niisugusest hoiakust täielikult vabaneda ja kõigi kattuvate eesmärkide saavutamiseks üheskoos pingutada. Andkem endale aru, et viiesaja miljoni kodanikuga Euroopa Liidus võib seesugune ühispingutuski pahatihti märkamata jääda.
Teine kogemus, mida Euroopa Liidu kontekstis tõsimeeli analüüsima peaksime, kuulub Soomele. Põhjanaaber on osanud oma asju korraldada nii, et on väiksusele vaatamata alati kui mitte otsustajate hulgas, siis vähemalt otsustajate lähedal. Sealjuures on soomlased ilmutanud kadestamisväärset taiplikkust ning paindlikkust oma huvide realiseerimisel, mängides ennast suhteliselt tähtsaks tegijaks vähemalt kahes küsimuses – kui Venemaa ekspert ning Balti riikide, eriti Eesti protežee.
Soomlased pole lasknud ennast kuidagi ka šantažeerida. Siinkohal võib värskeima näitena tuua põhjanaabrite külmaverelise peitusemängu NATO-ga. Samal ajal kui Soome kaitsejõud on aastaid töötanud selles sihis, et olla võimelised tõrgeteta kaasa lööma mis tahes NATO operatsioonis, on poliitiliselt hoitud kõikumatult liini, mille kohaselt Soome ühinemine kaitseorganisatsiooniga pole päevakorras. Ja seda sugugi mitte üksnes riigi avaliku arvamuse survel. Pigem selleks, et otsus, mis kahtlemata puudutab sügavalt Soome suhteid nii Venemaa kui Rootsiga, langetada hetkel, mil see tundub riigi rahvuslike huvide seisukohast kõige soodsam.
Soome (aga ka Vyshegradi riigid) on rahvusvahelise elu subjektidena muidugi märksa vanemad ja küpsemad kui Eesti. Seepärast pole neile ka oma koha leidmine uues süsteemis nii valuline kui meile. Ka definitsioonid rahvuslikest huvidest, mida meie alles peame välja töötama hakkama, on neil enamalt jaolt juba olemas. Selles olukorras peame endalt küsima, kas meil üldse on midagi, mida neil ei ole ja millega me selles seltskonnas konkurentsivõimelised oleme? Muidugi on. Ja rohkem kui me ise seda väärtustadagi oskame. Alates puhtast veest ja ürgsest loodusest ning lõpetades hindamatut väärtust omavate sadamate ning Venemaa tundmisega.
Samas ei maksa arvata, et näiteks soomlased meid vene-ekspertidena enda kõrvale tahavad või et üleasustatud Lääne-Euroopa maade prügikäitlusfirmad ei näe meie ürgses looduses hoopis kasutamata potentsiaali üleeuroopaliste prügimägede loomiseks.
Lähema aastakümne võtmeküsimuseks kujunebki seepärast oma võimekuste teadvustamine uutele partneritele ning peremeheõiguste säilitamine Eesti Vabariigis. Sestap on kriitilise tähtsusega, et Eesti esindajad osaleksid igal pool, kus otseselt või kaudselt kavandatakse Euroopa uusi struktuure või julgeolekuküsimusi. Kahjuks peame nentima, et Eesti osalus Euroopa tulevikukonvendi töös on mõnede liikmete kroonilise puudumise tõttu jätnud pigem mulje, nagu usaldaksime oma tuleviku kujundamise pimesi võõraste kätte.
Nagu alati, on Eesti seisundi ja tuleviku puhul omaette teemaks Venemaa. Kui me suhetes Euroopa Liidu struktuuridega võime Soomet endale eeskujuks seada, siis suhetes Venemaaga on see võimalik vaid osaliselt. Mida me Soomelt ometi selles valdkonnaski õppida võime, on see, et Soome pole jätnud oma Vene-poliitikat Euroopa Komisjoni, Saksamaa või kelle tahes ajada. See on teravas vastuolus poliitikaga, mida mõned ideoloogid Eestis on püüdnud propageerida ja mille kohaselt Eesti iseseisev Vene-poliitika asenduks Euroopa Liidu Vene-poliitikaga. Soomlased on nimelt juba ammu taibanud, et suurte aetav poliitika Venemaa suunal saab toimuda üksnes väiksemate partnerite huvide (vähemalt osalise) ignoreerimise arvel.
Muide, seda, kui puudulik Euroopa Liidu ühtne Vene-poliitika on ja kui vähe saab sellele toetuda, näitab praegu Venemaa poolt Taani suhtes algatatud nõiajaht, milles Euroopa Komisjon ja teised liikmesriigid eelistavad jääda kulissidetaguste manöövrite tasemele. Kujunenud situatsiooni pole ära kasutatud isegi selleks, et Venemaa ükskord ometi ja täie tõsidusega Tšetšeenia suhtes häbipinki naelutada.
Euroopa leebus Venemaa suhtes on samas mõistetav. Nii tooraine kui turgude osas kujutab Venemaa endast Euroopale garanti vankuma löönud heaoluühiskonna säilitamiseks, samuti vältimatut reservi üha teravamaks kujunevas võistluses USA-ga. Seepärast ei saa ega taha Euroopa Komisjon ega Liidu juhtivad suurriigid Venemaa suhtes üleliia teravat tooni kasutada. Eestile tähendab see aga, et me peame tuleviks pahatihti valmis olema ebameeldivateks valikuteks halva ja halvema vahel ning loobuma pettekujutelmadest, nagu võiks meie idapoliitikat ajada ametnikud Brüsselis, Berliinis või Helsingis.
Sama kehtib muide USA puhul. Külma sõja ajad, kui NATO oli monoliitne ning USA autoriteet Euroopas vankumatu, on möödas. USA ja Euroopa Liidu vahekordi hakkavad üha enam vormima majanduslikust ja toormekonkurentsist tulenevad vastuolud, mis suure tõenäosusega võimenduvad eriti Euroopa Liidu vastsete liikmete juures. Washingtonis on nimelt taibatud, et USA-vaenuliku Lääne-Euroopa asemel on laienenud liidus tõhusam toetuda pigem uutele liikmesriikidele, kasutades selleks ära ka teatud tänulikkuselimiiti, mis on saavutatud nende riikide aitamisega teel NATO-sse. Kõrvale ei saa sealjuures jätta ka vana jaga ja valitse printsiipi, mida niisugune poliitika endas kätkeb. Ehk teisisõnu, mida rohkem on jagelusi ja erinevaid suundumusi Euroopa Liidu sees, seda lihtsam on USA-l manipuleerida liitu tervikuna.
Eestile tähendab see paraku taas raskeid valikuid ja seisukohavõtte, sest see, mis on kasulik Euroopa Liidule ja vanadele ning rikastele (aga ka Venemaast kaugel asuvatele) liikmesriikidele, ei pruugi olla kasulik Eestile.
2000. aasta hilissügisel Eesti Päevalehele antud intervjuus ütles Soome Eduskunna esinaine Riita Uosukainen, et Soome ei ole Euroopa Liidus karjapoisiks. Nimetatud ütlus peaks olema motoks ka Eesti poliitikutele. Meil on olnud kümme aastat aega, et õppida riigiks olemise ja riigina käitumise kunsti. Nüüd läheb meil seda oskust täiel määral vaja, et riiki ja rahvust uue Euroopa paabelis säilitada. Sest tänasest pole NATO ja Euroopa Liit meile enam eesmärgid, vaid juba vahendid.
MART HELME: Eestile algab uus aeg Eesti Päevaleht
Arvamus
TRENDING
