Eriga oli nauding vestelda. Andeka ja erksa inimesena oli tal oma nägemus kõigest. Ka poliitikast. Ja poliitikas oli tema fookuses ikka Eesti. Tõepoolest - pole liialdus väita, et Eri Klas, rahvuselt juut, oli üks suurimaid eesti, eestluse ja eesti kultuuri patrioote, keda ma tundnud olen. Tema rahvusvahelist läbilööki ja kosmopoliitset haaret arvestades oli see mõnelegi ehk üllatav.
Moskvas suursaadikuna oli mul alati hea meel, kui Eri naaberriiki sattus. Ma mõistsin suurepäraselt, et mina olen Moskvas vaid ajutine ametnik, meie tõeline suursaadik nendel hetkedel, kui ta suurriigi pealinnas mõne orkestri ees taktikepi tõstab, on aga Eri Klas. Püüdsin teda selle eest tänada nii lahke ja sooja vastuvõtuga saatkonnas kui võimalik. Mäletan, kord pidasime saatkonnas kellegi sünnipäeva ja iseenesest mõistetavalt sulas seltskonda täiesti oma inimesena ka Eri Klas, kes Moskvas jälle üht orkestrit juhatas. Küsisin, kuidas ta orkestriga rahul on. Eri vastas talle omase muhedusega: "Pole viga, ainult pasunad peeretavad liiga palju, peab nendega tegelema."
Meie kohtumised oli harvad ja juhuslikud. Aga Suvel Eri helistas ühtäkki ja palus, et loeksin üht temaga tehtud intervjuud, mis pidi kokku võtma tema poliitilise kreedo. Loomulikult keskendus see meie rahvuskultuurile.
Teadsin, et Eri tervis on väga halb, aga surm tuleb ka niisugustel puhkudel ikka ootamatult. Me oleme kaotanud suure muusiku, suure inimese, suure patrioodi. Ja Eesti riigi ning eesti rahva säravaima suursaadiku seal, kus me tõesti oleme suured – ehk muusikas.
Mart Helme