Kolmapäeval käis Riigikogus aru andmas kaitseminister Kalle Laanet ja pärast tema äärmiselt sisutühja esinemist 9. mai mundrikeelu teemal võttis vastuseks sõna EKRE aseesimees Mart Helme.

“Meil on väga napisõnaline minister arupärimisele vastamisel. Ma saan aru, see annab märku sellest, et ta on hea poliitik, kes ei taha ennast kuidagi sisse rääkida. Hindame seda poliitilist oskust, aga me ei hinda seda informatsiooni külluse seisukohast. Arupärimised on esitatud ikkagi selleks, et saada informatsiooni, saada selgust taustades, asjaoludes, põhjustes, isikutes, isikute kalkulatsioonides, miks teatud otsused on just nii langetatud, nagu nad on langetatud ja kas avalikkus on saanud nendest motiividest, mis on otsuste langetamise taga, ühemõtteliselt ja adekvaatselt aru, või on asi, nagu rahvakeeles öeldakse, läinud lappama.

Ma pean tunnistama, et ega me väga suurt selgust oma küsimustele selles plaanis ei saanud. Me saime teada seda, mida me teame kogu aeg ja mida me oleme kuulnud nii peaministrilt, kes kohe muide samas küsimuses tuleb siia saali ette. Kui ka oleme saanud siin Politsei- ja Piirivalveameti esindajatelt. Et taheti ära hoida provokatsioone, see on vana otsus juba, pärit 2008. aastast. Üksuste komandöridel on suur otsustamispädevus, nad ei pea kõike kooskõlastama jne, jne. Kõik see viitab sellele, et tegelikult Eesti Kaitsevägi häbeneb seda, et ta on Eesti Kaitsevägi. Et Eesti Kaitseväe juhid väristavad kätt, kui on vaja näidata, et meil on riik, mis on valmis enda eest seisma, mis tunneb uhkust selle üle, et ta on olemas, et tal on sõdurid, et tal on hästi väljaõpetatud sõdurid. Et tal on relvastus, et tal on motivatsioon.

Nendest vastustest saime me täpselt vastupidise mulje. Meil ei ole motivatsiooni, me oleme tublid siis, kui me kuskil karistamatult õppustel võime täristada. Aga seal, kus on tegelik konfliktioht, me poeme põõsasse. Sest me ei taha provotseerida. Keda provotseerida, mida provotseerida?

Samal ajal need samad inimesed räägivad meile sellest, kuidas kõik on Eesti patrioodid, ka need, kes on hiljuti saabunud siia kusagilt Aafrika savannidest või Araabia kõrbetest. Nii kui nad oma jala Eestis maha panevad, on nad kohe Eesti patrioodid, lojaalsed kui mittekodanikud, siis alalised elanikud. Seda räägite ju teie, liberaalid, meile kogu aeg. Kõik, kes tahavad Eestisse tulla, on siin teretulnud ja niipea, kui nad siia on tulnud, on nad Eesti patrioodid.

Ja siis selgub, et need, kes on võibolla juba kolmandat põlve siin elanud, siin sündinud, aga võib-olla isegi neljandat põlve, on ühtäkki nii ohtlik kontingent, et nende ees ei või käia Eesti sõjavägi oma mundrites. Ja et meie komandörid on väga targad inimesed, kui nad ütlevad sõduritele, et tõmmake tagasi, pugege põõsasse, pange dressid selga, ketsid jalga, jätke mulje, et te olete tervisejooksul. Piinlik, väga piinlik!

Ja kui me võtame siia juurde ka muu, siis härra kaitseminister, ma pean ütlema, et teie jalge all maa hõõgub. Kui me võtame siia juurde need samad skandaalid selle orkestriga. Te kiidate Martin Heremit, väga-väga kurb, aga ma ei saa teiega nõustuda. Martin Herem on väga vilets kaitsejõudude juht, väga vilets. Ta ei saa üldse aru sellest, et tema vastutusel on tuhandete noorte meeste elud. Iga väejuhi vastutusel on tema alluvuses olevate sõjaväelaste elud.

Eelmise valitsuse ajal pusis ta vastu sellele, et lisarahastusega osta ja täita need võimekuse lüngad, mis tagavad selle, et me ei ohverda oma väheseid sõdureid ülekaaluka vaenlase tule all. Õhutõrjevõimekus, rannakaitsevõimekus, soomusvõimekus, droonivõimekus, merevõimekus, neid lünkasid on meil veel palju. Me tahtsime nendest kaks kõige olulisemat, rannakaitsevõimekust ja õhutõrjevõimekust, lisada sel määral, et meie sõdurid ei oleks pardid, keda on võimalik ära noppida õhust droonirünnakutega, kopterirünnakutega, lennukirünnakutega. Sest need on meie inimeste elud. Ja selle peale räägiti meile pikka ja lolli juttu. Vabandust, et ma nii jõhkralt ütlen. Arengukavadest ja pikaajalistest plaanidest.

Meie vastane ei küsi seda, kas meil on arengukavas ettenähtud õhutõrjevõimekuse tõstmine aastaks 2035 või hoopis aastaks 2055? Kui konflikt puhkeb, siis ta kasutab kõiki tema käsutuses olevaid vahendeid selleks, et meie kaitsevõime võimalikult kiiresti halvata. Ja veel, me oleme pugenud kogu aeg NATO paragrahv viie ja liitlassõdurite selja taha.

Aga ma esitan teile väga lihtsa küsimuse: aga mispärast peaksid Kansase poisid tulema siia meie eest sõdima, kui me ei ole kõige elementaarsemaid asju ise ära teinud? Ei, Kansase poisid ei tule siia, nad ei saagi siia tulla, sest nad ei saa üle Läänemere, kuna ükski Ameerika kindral ei lase ühtegi lennukit sõduritega lennata mere kohal, kus need lennukid lihtsalt alla lastakse kümnete, aga võib-olla sadade noorte Ameerika poistega. Mitte ükski Ameerika kindral seda ei tee.

Ja siis on meil intsidendid liitlassõduritega juba mitmekordselt. Nüüd tuleb välja, et pikalt on maha vaikitud purjus peaga laamendamised, tülinorimised, kaklemised. Jumala eest, ega me liitlaste kohta ju midagi ei ütle, meil hakkavad kohe käed värisema. Teil, härra minister, hakkavad käed värisema, Martin Heremil hakkavad käed värisema. Liitlaste kohta me ei saa ju midagi öelda, siis nad jätavad meid maha ja siis me oleme üksinda, igaveseks üksinda.

Vaat niisugused valearusaamad Eesti kaitsevõimest, meie enda käitumisest, meie enda uhkusest, meie enda valmisolekust ka lootusetusse lahingusse minna, tuleb likvideerida ja ma arvan, härra minister, et me likvideerime need, kui me astume kaks sammu, teie astute tagasi ja Kaitseväe juhataja astub tagasi ja asenduvad inimestega, kellel on sisu, mitte poliitilist taiplikkust ega käteväristamist.”

Allikas: Riigikogu stenogrammid

Märkmed: