Head erakonnakaaslased, kallid külalised,
Kevadel 2013 oleme hetkes, kus igaüka meist tunneb ja tunnetab, et õhk ümberringi on pingetest ja ootustest muutuste järele tiine. Üheks selle ootuse väljenduseks on ka meie tänane kongress. Kakskümmend kaks aastat taasiseseisvat Eestit võis hiljuti küll tähistada priiuse põlistamise päeva, kuid see priiust põlistanud Eesti on kahetsusväärselt kõike muud kui terve ja elujõuline. Kahekümne kahe aastaga ehk ligemale ühe inimpõlvega on välja joonistunud rida kroonilisi haigusi, mis on paljuski krooniliseks muutunud just tänu seni riigis ellu viidud poliitikale.
Neist haigustest kõige fataalsema lõpuga ähvardav on kahtlemata meie demograafiline kriis. Kui võtta lähtepunktiks Laulva revolutsiooni periood, mil Eestis sündis aastas 25 000 last, siis on meil 90. aastate algul järsult langenud sündivuse tulemusena järgneva kahekümne aasta vältel sündimata jäänud umbes 200 000 last – seda on kahe Tartu linna jagu. Kui lisada siia 100 000 piiri ületanud massiline riigist lahkumine, saamegi kokku hirmuäratava rahvastikukao, mis on kõrvutatav koguni stalinlike repressioonide läbi kantud inimkaotustega.
Paratamatult jõuame nende traagiliste arvude juurest Eesti riigini, mis 22 aastat tagasi nii suurte lootustega taastati. Ehk siis jõuame selleni, et suuresti on meie demograafilise kriisi põhjustanud valed poliitilised ja majanduslikud otsused. Aga ka paduliberaalsest ideoloogiast tingitud amoraalsed hoiakud.
Kakskümmend aastat kestnud trende pole muidugi võimalik pöörata üheainsa hetke ja mõne üksiku otsusega. Ent meie erakonna liikmetele on selge, et otsustavaid ning süsteemseid samme olukorra parandamiseks kohe astumata saab kriis üksnes süvendeda.
Mida me siis teha kavatseme? Peame vajalikuks asutada riikliku panga, kuhu koondame kõigi riigiasutuste ja omavalitsuste vahendid, mis praegu teenivad tulu võlakriisi tekitanud välismaistele kommertspankadele. See pank toimiks ühtlasi ka pikalaenupangana noorte perede – ma rõhutan: perede! – eluasememurede lahendamiseks, kusjuures iga sündinud laps kustutaks 25% noore pere eluasemelaenust. Me võtame täies mahus riigieelarve kanda laste huvialaringide ning õppevahendite kulud, mis – andku inimesed endale aru – on tühised summad võrreldes selle rahaga, mida maksame ära euro päästefondidesse.
Kõrghariduse osas näeme ette riikliku finantseerimisega tagatud tasuta õppe kõigile neile üliõpilastele, kes sõlmivad riigiga lepingu, millega nad kohustuvad teatud arvu aastaid pärast ülikooli lõpetamist töötama Eesti hüvanguks, mitte tormama kohe ummisjalu karjamaalt marjamaale. Vaene Eesti ei pea oma nappidest vahenditest koolitama spetsialiste endast rikkamatele riikidele.
Vaatame üle ka pensioniaastate arvutamise koefitsendid, arvestades ka laste kasvatamist staažina.
Jakob Hurt on küll öelnud, et eestlased ei saa kunagi suureks arvult, aga Hurt ei olnud tuttav demograafia põhitõdedega. Palju lapsi tähendab kasvavat rahvast, noort rahvast ja elujõulist rahvast. Tähendab tugevat riiki ja kasvavat majandust. See ja just see peab olema meie rahvastikupoliitika keskmes.
Rahvastikupoliitikaga on orgaaniliselt seotud ka rahvusküsimus. Vasakpoolsed, liberaalid ja globalistid-kosmopoliidid püüavad meid veenda, nagu oleks rahvusriik tänapäeval veel vaid mineviku igand, millele uues, ühinevas Euroopas pole kohta. Loomulikult ei pea see jutt paika. Rahvusriigid on vägagi elus ja moodustavad ikka endiselt – nii nagu 19. ja 20. sajandilgi – enamiku riikide mõtte ning sisu. Ka Eestit ei oleks Eestina, kui me poleks juba 13. sajandil olnud sisuliselt rahvusriik, kõnelgu meie postmodernistlikud euroajaloolased mida tahes. Eesti riigi mõte on jätkuvalt eesti rahvas, meie keeles ja meie omanäolises kultuuris. Ometi püütakse meile sisendada Stockholmi sündroomi, mis justnagu kohustaks meid pidama venekeelset dialoogi okupatsiooniajast siia jäänud vene migrantidega ja võtma avasüli vastu Lääne-Euroopa endiste koloniaalriikide asumaadest Euroopasse valguvaid immigrante.
Siinkohal on meie seisukoht kindel ja selge. Me ei esinda vähimalgi määral suletust, ksenofoobiat ja rassistlikke eelarvamusi, kuid väikerahvana anname endale täiel määral aru oma piiratud absormeerimisvõimest võõraste suhtes. Samuti sellest, et nii nagu pole eesti rahvas süüdi meid viiskümmend aastat rõhunud okupatsioonis ja selle tulemustes, nii ei ole me süüdi ka Lääne-Euroopa koloniaalimpeeriumite moraalses võlas oma endiste kolooniate ees. Meie ja ainult meie saame oma rahvuskodus otsustada võõrastega peetavate dialoogide tonaalsuse ja keele üle, samuti ka selle üle, keda ja kui palju me üldse mujalt oma riiki elama lubame. Meie nägemuses on Eesti ka tulevikus rahvusriik, mitte kodanikupõhine riik ja me varume kannatust, et järgmise 20 aastaga Nõukogude okupatsiooni poolt meile pärandatud rahvuslikud pinged lõplikult maandada.
Kõige selle juures ei pääse me paratamatult mööda oma kohast Euroopa Liidus ja suhetest sealsete partneritega. Meile on aastaid sisendatud, et väikeriigina pole Eestil valikuid. Meenutame vaid loosungeid nagu: meil on valida, kas Euroopa Liit või SRÜ, euro või rubla. Laskumata nende naeruväärsete loosungite pikema kritiseerimiseni, olgu siinkohal siiski tõdetud, et kahtlemata kuulub Eesti Euroopasse ja täiesti iseenesest mõistetavalt ei kavatse meie erakond Euroopas uksi paugutama hakata. Samas ei saa me mööda faktist, et see Euroopa, mida meile 2003-ndal ja 2004-ndal aastal referendumiks müüdi ja see Euroopa, kus me ennast pärast 2008-ndal aastal puhkenud majanduskriisi leiame, on kaks erinevat asja.
Eesti rahvas pole oma poliitikutele kunagi andnud mandaati Euroopa Föderatsiooniga liitumiseks või seal olemiseks. Me pole andnud mandaati ka ühiseks maksupoliitikaks, immigratsioonipoliitikaks ja viisavabaduseks Venemaaga. Ometi viib Eesti praegune valitsus Euroopas innukalt ellu just nimetatud eesmärkide suunas liikumise poliitikat. Me ei ole sellega nõus. Kõik Eesti valitsused vajavad referendumil eesti rahvalt selgete ja arusaadavalt sõnastatud küsimustega uut mandaati euroliidu teemal.
Tegelikult on siin pool tööd meie eest ära teinud juba Suurbritannia peaminister David Cameron, kes praeguste selgete suundumuste jätkumisel Euroopas kavatseb liikmelisustingimused Euroopa Liidus ümber vaadata ja rahvuslike huvide viimase kaitsevallina liikmelisuse küsimuses ka uue referendumi korraldada. Ma arvan, et me peaksime oma europoliitikas Cameroni liini käsitlema hea eeskujuna. Igal juhul peab meie europoliitika välistama Eesti muutumise suuriikide ja eurobürokraatide mängukanniks. Praegu on meie kätes veel hoovad selle vältimiseks. Neid hoobasid ei tohi Eesti lühinägelikult käest anda. Tuleb endale tunnistada, et mõjutame protsesse Euroopa Liidus niigi minimaalselt ja jutt sellest, et me oleme laua taga ei muuda ära tõsiasja, et praktikas teeb meie poliitkartell seda, mida Euroopa suured, eelkõige Saksamaa, meilt nõuavad. Eesti poliitikud peaks rahvale ausalt tunnistama, et meil on valida, kas jääme nendega, kes loovad Euroopa Ühendriike või liitume nendega, kes soovivad rahvusriikide Euroopat. Konservatiivne Rahvaerakond ei näe Eestil kohta Euroopa Ühendriikides.
Muidugi muudab Eesti europoliitika komplitseerituks meie idanaaber. Suhted Venemaaga on seda keerulisedmad, et Eesti sees leidub mitmeid rühmitusi, kes oma kitsastest huvidest lähtuvalt poliitikuid järjekindlalt survestavad, saavutamaks mistahes järeleandmiste hinnaga Moskva heatahtlikku suhtumist Eestisse.
Tegelikult on kakskümmend kaks aastat veenvalt tõestanud, et järeleandmiste tee on enesehävituslik. Sest kas pole meie valitsused Venemaale siis järeleandmisi teinud? Ja kui palju veel! Tänaseni elavad meie hulgas vene sõjaväepensionärid, oleme de facto Venemaale loovutanud Tartu rahulepingu järgselt meile kuuluvad Petseri- ja Ingerimaa, taandunud vaidlustes õigeusukiriku varade üle, seadustanud välismaalastest alaliste elanike ehk siis eelkõige okupatsioonikolonistide ja nende järglaste osalemise kohalike omavalitsuste valimistel, nõustunud vanemate taotlusel andma kodakondsuse siin sündinud muulaste lastele, mis on sisuliselt aeglane kodakondsuse null-variant, lasknud vene keelel Tallinnas ja Ida-Virumaal muutuda mitteametlikuks teiseks keeleks, mis kohati on täielikult välja tõrjumas eesti keelt, nõustunud pronksiöödel Eesti riigi vastu käe tõstnud tegelaste rehabiliteerimisega, salanud maha Teise maailmasõja ajal paratamatuse sunnil saksa mundris Eesti eest võidelnud meeste kangelaslikkuse, valmistume salamisi revideerima kogu oma senist ajalookäsitlust jne., jne., jne.
Siinjuures on tähtis rõhutada, et suurem osa nimetatud järeleandmistest on sündinud ennast rahvuslikuks nimetavate erakondade kätega ja meie nn. Lääne sõprade tungival soovitusel. Viimased näevad meis aga lihtsalt tülikat takistust oma isekate suhete arendamisele Moskvaga ning käsitlevad meid samaaegselt ka mugava vahetusrahana.
Kahetsusväärselt valmistub valitsus järjekordseteks suurjäreleandmisteks Venemaale. Loomulikult on jutt piirilepingust ning viisavabadusest. Kuigi välisminister Urmas Paet andis 2005-ndal aastal Eesti-Vene piirilepingule allkirja, pole rangelt võttes mitte ühelgi Eesti Vabariigi valitsusel Andres Tarandi jõulurahuvalitsusest alates olnud selget ja vaieldamatut rahva mandaati Tartu rahulepingu järgse piiri muutmiseks. Rääkimata sellest, et ühepoolsed territooriumite loovutused on vastuolus meie põhiseadusega, on need vastuolus ka elementaarse õiglusega. Pole me ju oma territooriumist 5,2% ära andmise eest saanud Venemaalt vastu mitte kõige vähematki: ei vabandust okupatsiooni eest, ei kompensatsiooni okupatsioonikahjude eest, ei tasarveldust Stalini poolt Vene Föderatsiooni koosseisu haaratud alade loodusvarade eest, ei kinnitust austada nüüd ja tulevikus meie suveräänsust, ei Venemaal asuvate Eesti kunstivarade ja president Konstantin Pätsi ametiraha tagastamist.
On mõistetav, et me ei hakka Venemaalt neid alasid tagasi vallutama. Kuid sama mõistetav peaks olema ka, et valitsus Venemaa poolsete vastutulekuteta ning eesti rahvalt referendumil luba küsimata uuele, illegitiimsele piirilepingule allkirja ei anna. Meil on silme ees ka Läti õppetund, kus loodeti läti rahva sünnikodu põliste alade loovutamise järel Abrenes samuti suhete paranemisele Moskvaga, saadi vastu aga uued, veelgi räigemad nõudmised ja ähvardused.
Olukorra muudab veelgi vastuvõetamatumaks asjaolu, et Venemaa vajab piirilepingut viisavabaduse sõlmimiseks Euroopa Liiduga. Viimane tähendab meile aga Trooja hobuse sisselaskmist oma müüride vahele ehk siis ukse avamist idast tulevale massimmigratsioonile ja kuritegevusele, millele loomulikult sekundeerib ka Venemaa, vene keele, vene kodanike ja vene vähemuse mõju järsk kasv Eestis. Siinkohal saab meie seisukoht olla selge ja ühene: valitsus, millesse meie erakond kuulub, ei nõustu Venemaaga viisavabaduse lepingut sõlmima. Kui see leping aga eelnevalt meie osaluseta sõlmitakse, asume valitsusse saades võitlema selle tühistamise eest. Et püsida oma põlisel kodumaal enamusrahvusena oleme valmis lahkuma Schengeni süsteemist. Oleme liiga väike ja ajaloos liiga palju kannatada saanud rahvas, et katsejänesena selles ekperimendis osaleda. Kui lubame piiri kaotamist Eesti ja Venemaa vahel, oleme tagasi iseseisvuse taastamise eelses ajas. Mille nimel läksid siis meie omaaegset majanduspiiri valvama relvitud eesti poisid, keda vene OMON käis peksmas ja alandamas?
Seega siis: peame endale oma karmidest reaalpoliitika õppetundidest rahvusvahelistes suhetes kainelt aru andma ja maha astuma rajalt, mis Eestit ning eesti rahva peremeheõigusi meie kodumaal samm-sammult hävitab . Me ei soovi ei Venemaa ega kellegi teisega tüli norida, aga me mõistame ka kasvõi juba ainuüksi senistest kogemustest lähtudes, et iga järeleandmine toob kaasa vaid uued nõudmised ja süüdistused, mitte aga suhete paranemise või surve vähenemise. Pigem parandab välispoliitikas suhteid eneskindlus ja meiepoolse mänguruumi selge märgistamine. Ja seda mitte ainult suhetes Venemaaga.
Siinkohal tahan eraldi tervitada meie kongressi oma delegatsiooniga austanud Läti vennasparteid Visu Latvija. Aastad on näidanud, kuidas suurriigid kolme väikest Balti riiki pidevalt ükshaaval oma tahtmisele allutada püüavad. Ka täna on Lätis päevakorral üleskutsed alustada ettevalmistustega mittekodanike oma parlamendi valimiseks. Sisuliselt tähendab see Läti põhiseadusliku võimu ja riigikorralduse delegitimiseerimist ja Läti paiskamist esmalt kodusõtta, seejärel aga Venemaa agressiooni ohvriks. Oleks lühinägelik, kui me peaksime kõike toimuvat vaid Läti probleemiks. Läti ja Eesti on siiami kaksikud. Kui langeb Läti, langeb ka Eesti. Kui langeb Eesti, langeb ka Läti. Nii lihtne see ongi. Ja et seda ei juhtuks, peavad meie rahvuslikud erakonnad ja laiemalt meie rahvad oma jõud koondama ning üheskoos meid ähvardavate ohtude vastu tegutsema.
Õnneks on Eestil kõigist liberaalide ja vasakpoolsete vastupidistest katsetest hoolimata säilinud arvestatav esmane kaitsevõime, mis tugineb kutseliste sõjaväelaste, ajateenistuse ja Kaitseliidu koostegevuse sümbioosil. Eesti pole lasknud populistidel ennast šantažeerida ka kaitsekulutusi kärpima. Selle tulemusena on meie löögivõime praeguseks sedavõrd tõhus, et eeldades NATO liitlaste poolset õhukontrolli ning USA satelliitsüsteemide abile tulejuhtimisel, võime potentsiaalsele agressorile põhjustada kaotusi, mis ületavad tema taluvuspiiri. Nii raske, kui vaesel Eestil ka poleks selle kaitsepoliitilise kursi jätkamine, ei näe me sellele alternatiivi. Seda enam, et ainus, mida meie kõige tõenäolisem vaenlane hindab, on jõud.
Ent peatugem ka sisepoliitikal. Juba aastaid on Eestis räägitud regionaalpoliitikast ja haldusreformist. Kumbki pole edenenud. Pigem vastupidi. Üha suurem osa Eestist on ääremaastunud ja praegu juba mitmendat aastat viljeletav kokkuhoipoliitika aitab sellele jõudsalt kaasa.
Tegelikkuses on regionaalpoliitika ja haldusreform kattuvad ja edenenud pole nad seepärast, et valitsused on järjekindlalt rikkunud põhiseadust, mille kohaselt kohalikud omavalitsused on keskvalitsusest sõltumatud. Kuna valitsused – ja valitsustele kuulekad Riigikogu koosseisud – on ära lõiganud kohalike omavalitsuste tulubaasi ja selle tulemusena abirahadest sõltuvaid omavalitsusjuhte kilo hinnaga kokku ostes sundparteistanud, samal ajal tööhõivepoliitika ja investeeringute osas ise lillegi liigutamata, ongi tulemuseks elujõuetud ning inimestest järjekindlalt tühjaks jooksvad vallad ja väikelinnad.
Nüüd, kus omaaegsetest elujõulistest omavalitsustest ongi suuresti alles jäänud vaid tühjad kestad, pakutakse lahendusena välja nn. tõmbekeskuste Eestit. See on järjekordne häma – või siis ebakompetentne asendustegevus. Regionaalministril ja tema Toompea kolleegidel oleks aeg aru saada, et Eestis pole enam tõmbekeskusi. Eesti tõmbekeskuseks on rikkad heaoluriigid, kus meie tublisid ehitajaid, bussijuhte, arste jne. hoopis väärikamalt hinnata osatakse.
Meie poliitikaks siin peab olema agressiivne interventsionism. Valitsus peab regionaalpoliitikasse sekkuma nii omavalitsustele piisava tulubaasi tagamisega kui aktiivse tööturupoliitikaga, ettevõtlust käivitavate investeeringute, administratiivsete ümberkorraldustega ja toimiva haridusvõrgu tagamisega. Oleme seisukohal, et elujõuline omavalitsus peaks olema vähemalt 3-5 000 elanikuga, kuid need elanikud ei pea olema üksnes pensionärid ja asotsiaalid, vaid kandva osa elanikest peavad moodustama elujõulised lastega pered. Viimased ei jää aga paigale, kui pole töökohti, koole, rahvamaju, huvialaringe ning politsei, päästeameti ja kiirabi poolt pakutavat turvatunnet. Teadlikult rahata jäetud omavalitsused kõike seda tagada ei suuda.
Eestit kimbutava vaesuse vastu ongi tegelikult vaid üks rohi: töö. See, mis toob inimesed tagasi maale ja eestlased tagasi kodumaale, on mõtestatud tööga saadud väärikus ja sel moel vaikselt kuid kindlalt kasvav jõukus. Inimesed, eriti noored, vajavad perspektiivitunnet. Lootust, et elu läheb paremaks. Ent sellest üksi pole abi, kui inimeste poolt palehigis loodud rikkus bürokraatia, korruptsiooni, võõraste võlgade maksmise ja arulagedalt priiskava valitseva kliki poolt ära raisatakse. Vaadates, kuidas kullatakse üle meie riigifirmade juhid ja poliitilised ametnikud, tekib mulje, nagu oleks Eestis rikkust üleliiagi. Meie hinnangul ei tohiks ühegi riigifirma töötaja palk ületada peaminsitri oma ja riigikogulase palk võiks olla praegusest poole väiksem. Kindlasti tuleks ära kaotada kuluhüvitiste korruptiivne süsteem.
Kuidas kavatseme teha eestlased jõukaks ja Eesti rikkaks? Lühike vastus on: rahvusliku majanduse üles ehitamisega. See tähendab kodumaise ettevõtluse – eriti maamajanduse – kaitsmist kõlvatu konkurentsi eest nii hargmaiste suurkorporatsioonide dumpingu kui eri suurusega eurotoetuste vastu. See tähendab bürokraatia ja sellega kaasnevate sundkulutuste vähendamist, mis rõhub eriti rängalt väikeseid ja keskmisi ettevõtteid. Just need on aga rahvusliku majanduse, tööhõive ja keskklassi tugisambaks.
Me ei nõustu loosungiga, nagu oleks Eesti madalate maksudega õhuke riik. Vastupidi, Eesti riigi paksus on möödumas Põhjamaadest ja meie üldine maksukoormus üks Euroopa suuremaid. Peame vajalikuks maksude langetamist, kuid eelkõige peame siin silmas kaudseid makse. Majanduse elavdamiseks ja rohkema raha jätmiseks inimeste taskusse peame vajalikuks langetada toiduainete ja arstimite käibemaksu nullini, üldist käibemaksu aga vähendada 10 protsendini. Peame vajalikuks vähendada kütuseaktsiisi ja kaotada ära elektriaktsiis. Need on maksud, mis löövad kõige valusamalt kõige vaesemat inimest. Samas peame hädavajalikuks maksustada tuluna raha, mille rahvusvahelised firmad, eriti pangad, viivad Eestist välja. Oleme veendunud, et maksualandused toovad kaasa majanduskasvu, mis juba mõne aastaga taastab maksulaekumised samale tasemele, kui see oli enne maksude langetamist.
Eesti majanduse edukuse nurgakiviks on ka konkurentsivõimeline energiapoliitika. Paraku on praeguse elektrituru ümberkorralduse näol tegemist monopoli hinnaregulatsioonist vabaks laskmisega. Samal ajal on eesti tarbija pandud meie enda elektri pärast konkureerima meist rikkama ja energianäljasema Põhjamaade tarbijaga.
Pole mingit põhjust, miks ei võiks Eestis olla Euroopa kõige soodsam elekter. Selle saavutamiseks on vaja vaid poliitilist tahet. Seni, kuni Eesti Energia on turul domineerivat positsiooni omav tootja, tuleb tema hind uuesti muuta riiklikult reguleeritavaks. Lisaks elektriaktsiisi kaotamisele tuleb lõpetada korruptiivne tuuleenergia subsideerimine. Valitsus peab loobuma Eesti Energia kasutamisest varjatud maksukogumise vahendina ja lõpetama sealt hiigelkasumite välja võtmise. Eesti Energia investeeringud, kuhu suunatakse rohkem raha kui riigikaitsesse või haridusse, tuleb kriitiliselt läbi vaadata nii otstarbekuse, perspektiivsuse kui korruptiivsuse valguses.
Eesti tarbija ei pea olematu kliimasoojenemise peatamiseks maksma hiigelsummasid tohutu käibega rahvusvahelise süsinikuturu magnaatide taskusse. Sarnaselt Kanada ja mitme teise riigiga peaksime lahkuma Kyoto lepingust ja loobuma osalusest CO2 trahvirahade skeemis. Elektrinäljas olevate naabrite abistamiseks ja väliskaubanduse parandamiseks peaks riik looma monopoolse elektriekspordi agentuuri, kes ostab siseturul elektrit üles vaid nii palju, kui on tootmisjääk, müüb selle piiri taha aga börsi hinnaga. Kindlasti tuleb läbi vaadata võrguteenuse osutamise hinnad ning nende hindade kujunemine.
Eesti tuleviku peale mõeldes peaksime kaaluma ka põlevkivi kasutamist muuks, kui vaid elektri tootmiseks, olgu selleks alternatiiviks siis kildagaasi või kütteõli tootmine. Kõik, mida saame ise oma looduslikust rikkusest toota, on rikkus, mis tuleb panna Eestit teenima. See toetab meie tööhõivet, teaduse arengut ja maksulaekumisi ning aitab tasakaalustada krooniliselt puudujäägis olevat väliskaubandust. Saame seda kõike teha, ohverdamata meie ühist ilusat ja puhast loodust. Moodsad tehnoloogiad ja teaduse areng tagab meile, et saame loodusrikkusi kasutada mõistlikult, ilma hirmuta näha taas põlevat kaevuvett või halli tolmu mattunud linnasid. Konservatiivid ei ole sugugi arulagedad tagurlased, vaid mõistavad suurepäraselt, et innovatsioon ja uued tehnoloogiad on looduskaitse parimaks sõbraks.
Ent see kõik on teatud määral tulekahju kustutamine. Me julgeme mõelda ka suurelt. Olgu selleks Euroopa laiusel kiirraudtee ehitamine Tallinnast Pärnu ja Riia kaudu Berliini või kogu Põhjalasse elektrit eksportiva tuumajaama ehitamine Eestisse, või neljarealise kiirtee jõuline rajamine mitte üksnes Tartusse vaid koguni Võrru, või silla ehitamine mandrilt Saaremaale, või ajaloolise Narva südalinna taastamine sõjaeelsel kujul – need on projektid, mis erinevalt praeguste võimurite rumalast laristamisest looks Eestisse midagi suurt, püsivat ja lisaväärtust tekitavat. Need on projektid, mis toovad Soomest ja Norrast tagasi ehitajad, Inglismaalt ja Ameerikast insenerid ja infotehnoloogid. Need on projektid, mis vajavad meie teadlaste ajusid ja need on projektid, mille nimel võiks – erinevalt Kreeka pankade päästmisest – riik mõistlikul määral isegi laenu võtta.
Head mõttekaaslased! Aasta tagasi, kui me Põltsamaal kokku saime, polnud veel täit selgust, kas meie ühendatud jõud – Eestimaa Rahvaliit ja Eesti Rahvuslik Liikumine – suudavad Eesti Konservatiivse Rahvaerakonnana uue hingamise leida. Põltsamaa kongressile järgnenud aasta on veenvalt kinnitanud, et uus hingamine on tulnud. Praegu katab meie erakonna võrgustik elusa ja toimivana juba kogu Eestit, oleme vastu võtnud uue programmi ja loodan, et täna kinnitate te ka uue põhikirja. Oleme käivitanud bürood Tallinnas ja Tartus, likvideerinud vanad võlgnevused ning valmistume tõsiselt järgnevateks väljakutseteks saabuval valimisteperioodil.
Möödunud aasta jooksul on välja joonistunud ka meie poliitiline profiil. Täna me teame, keda me esindame ja kelle huvide eest seisame. Nii nagu meie liikmeskonna moodustavad inimesed, kes hindavad traditsioone ja ajahambale vastu pidanud püsiväärtusi, kellele on tähtsad rahvuslikud pidepunktid - meie imeilus emakeel, meie kaunis kodumaa ja meie eripäraselt mitmekihiline rahvuskultuur, nii on meie toetajad ja potentsiaalsed valijadki eelkõige lihtsad eesti inimesed, kellede identiteedireas on esikohal määratlus „eestlane“ ja alles seejärel „eurooplane“ või mis iganes muu. Uskuge mind, niisugused inimesed moodustavad meie rahva enamuse ja just need inimesed tunnetavad üha teravamalt pinda jalge alt kadumas. Oleme loomupäraseks poliitiliseks koduks kõigile neile inimestele,kellele on aastaid lubatud ettevõtjasõbralikku majanduskeskkonda, tegelikult saadud aga kasvav bürokraatia, suurenev maksukoormus ning üha upsakam riigivõim. Oleme ainus erakond Eestis, kes seisab tõsimeeli traditsiooniliste pereväärtuste eest, nii selle pärast, et mõistame perekonna tähtsust iibekriisist väljumisel kui ka selle pärast, et teame: ükski ühiskond ei jää püsima ilma kõlbluse ja moraalita. Oleme erakond, kes näeb Eestit tervikuna ja teab, et väikelinnad ja maakohad on meie rahvuse maa sool. Just seal elavad inimesed, kellel pole poliitilisel areenil enam usaldusväärset eestkõnelejat.
Siin ongi meie erakonna väljakutse ja missioon: hoida seda, mis on läbi aegade olnud Eesti ja eestluse tuum ning mitte ohverdada püsiväärtusi olupoliitikale ja aina muutuvatele trendidele.
Meie roll on aidata meie rahval hoida usku endasse, püsida ja kasvada – ning selle kõige juures iseendaks jääda.
Selles kontekstis tahan puudutada ka ühiskonnas hõõguvat ootust uue poliitilise jõu järele. Me tervitaksime uue, värske ja rahvuslikult meelestatud erakonna sündi enda kõrvale. Praegust poliitmaastikku kriitiliselt hinnates võiks taoline erakond potentsiaalselt olla meie kõige sobivam koostööpartner. Paraku teame me, kui raske on meie praegu kehtiva seadusandluse raames uut elujõulist parteid luua. Samas näitab kogemus ka, et kui mingi uus erakond äkitselt pauguga sünnib, on selle tekke taga hämarusse peituvad jõud, kelle mahitusel leitakse uue erakonna käivitamiseks nii piisavalt raha kui positiivset meediakajastust.
Siinkohal ei jää üle muud, kui öelda: ettevaatust! Suure tõenäosusega on sel juhul tegemist vaid võimulolijate ja nende välismaiste peremeeste manöövriga, tagamaks senise ja Eesti rahvuslike huvide seisukohast äärmiselt kahjuliku poliitika jätkamist.
Ja siin ongi asja sisu. Neile, kes ootavad Eestis uut poliitilist jõudu, erakonda, kes on valmis praegusele poliitkartellile väljakutset esitama ning riiki stagnatsiooni ning süveneva lootusetuse mülkast välja kiskuma, tahan ma öelda täie selguse ja veenvusega: meie olemegi see uus partei, keda kõik on oodanud – Eesti Konservatiivne Rahvaerakond! Kõik, kes te unistate paremast Eestist, kõik, kes te jagate meie programmilisi vaateid, ärge vaevake ennast sektantlusega, ärge otsige tühiseid erimeelsusi vaid otsige koosmeelt – ja ühinege meiega. Kõik, kes te olete oma vanades erakondades pettunud – tulge meiega. Ja kõik, kes te ei taha enam anda oma häält jõududele, kes teid on lakkamatult alt vedanud – toetage meid.
Ja lõpetuseks. Sageli küsitakse, kellega olemasolevatest poliitilistes jõududest me kavatseme koostööd teha. Me ei välista kedagi, kuid kindel on ka see, et me ei tee kellegagi koostööd oma programmilistest eesmärkidest loobumise hinnaga.