MART HELME: Lagunev riiklus
Suursaadik

Võib ju väita, et üksikud uudised ei kajasta reaalsust objektiivselt. Ent kui neid reastada, tekib paratamatult mingi pilt. Ja see on tegelikkusele ilmselt küllalt lähedane. Siinkohal pean silmas nelja uudist, mis mulle viimastel päevadel silma on jäänud. Nimelt, et Tallinna liikluses peab igapäevaselt korda vaid kaks politseiekipaaži, et piirivalve on mehitatud vaid poole ulatuses, et Narvas tulistati õhupüssist politseiautot ja et Falck on valmis kaadrinappuses vaevleva politsei ülesanded osaliselt üle võtma...

Kui siia objektiivsuse nimel lisada veel pidevalt igapäevaelus kogetav märatsemine liikluses - aga teisiti ei saa liikluseeskirjade järjest massilisemat kehtetuks tunnistamist enam nimetada - , epideemiliseks muutunud alkoholi tarbimist ning sellega kaasnevat jälkust kõikvõimalikes avalikes kohtades ja pigem reegliks kui erandiks muutunud ööpäevaringset tümpsuterrorit, siis saame veel ühe pintslitõmbe riigist, kus võim ei taha või ei suuda omaenda poolt kehtestatud seaduste ja ühiselu reeglite täitmist tagada.

Ometi on kõik eeltoodud näited alles ühiskonna kiire ja drastilise degradeerumise õiteks. Tõeliselt kibedad viljad alles küpsevad. Ja nende viljade ühisnimetajaks saavad olema veri ja pisarad. Sest seadusetuse entroopias kobrutavas ühiskonnas hakkavad tööle tasakaalu otsivad jõud. Sealhulgas ka välisjõud. Ning see võib viia vägagi julmade ekstsessideni. Seda enam, et kõigile, nii poliitilise kui kriminaalse ja argise omavoli rakendajatele on praeguseks selgeks saanud: poliitilise korruptsiooni, välispoliitilise oportunismi, viljatu promiskuiteedi ja olmelise läbu paradiisiks muutunud Eesti riiki ei maksa karta. See on riik, kus nõukogude vene pohhuism ja lääne hipiliberalism on sünnitanud ühiskonda vähkkasvajana hävitava kõikesallivuse kimääri, kelle preesterkonnaks on korporatiivsed poliitikud ning karjäärihimulised bürokraadid.

Just see klikk on ennastsalgavalt õigusriigist vahutades tegeliku õigusriigi Eestis hävitanud, asendades selle korruptiivsete ja kambakraatlike kokkulepete omakasupüüdliku võrgustikuga.

Pealtnäha võib meil kõik küll korras olla, sest toimuvad mitmeparteilised valimised, kõrgemate riigiametite ja riiklike tellimuste täitmiseks korraldatakse avalikke konkursse, opositsioon sõimab valitsejaid ning ajakirjandus avaldab kõige vastandlikumaid seisukohti.

Tegelikkus on aga midagi hoopis erinevamat. Kuigi parteisid on rohkem kui üks, moodustavad nende ladvikud ometi enam-vähem suletud kartelli, mille liikmeid omakorda kontrollivad suurrahastajad. Meenutagem siinkohal näitena vaid mõnede suurärimeeste ennastsalgavaid pingutusi, saavutamaks Eesti võimudelt Moskva patriarhaadile soodsate otsuste langetamist tülis Konstantinoopoli patriarhaadiga õigeusu kiriku varade pärast. Rääkida demokraatiast meie parteide sees on aga enam kui kohatu. Kuigi juhatustes ja volikogudes tõepoolest mõnigi kord vaieldakse, on üldiselt käsuliinid täpselt paika pandud, parteide aparaadid juhtidele truude inimestega mehitatud ning kriitiliste hääletuste puhul (mis mõningate mässude puhul ette tulla võivad) teavad juhid täpselt, kuidas eelnevalt inimesi töödelda ning n.ö. hääled kokku saada.

Samasugune on lugu avalike konkurssidega. Need on tõeliselt avalikud vaid juhul, kui täidetava koha või tellimuse puhul ükski oluline tegija asja vastu huvi ei tunne. Vastasel korral on kõik vaid fiktsioon. Mäletate paari aasta tagust kometit maavanemate määramise ümber? Oleks tegemist olnud tõelise konkursiga, kus erapooletuks otsustajaks Riigikantselei, lahenenuks asjad libedalt. Et parasjagu võimul olevad erakonnad püüdsid maavanemateks sokutada aga ilmtingimata oma inimesi, sõlmides üksteise selja taga kõige räpasemaid kokkuleppeid, muutus kogu protsess piinlikuks farsiks, mis õõnestas lõppkokkuvõttes nii riigi kui maavanemate autoriteeti ja usaldusväärsust.

Praegu käimas olevatest protsessidest vääriks avalikkuse, s.t. politsei, eelkõige Kaitsepolitsei ja teiste õiguskaitseorganite teravdatud tähelepanu Weroli ümber toimuv, sest avalikkuseni jõudnud signaalid on enam kui ärevaks tegevad. Sealjuures tuleks uurimist alustada juba aastate eest firmas toimunust ja välja selgitada, kuivõrd vastab tõele kuuldus, nagu kasutanuks erinevad võimul olnud erakonnad Werolit oma rahapumbana.

Paraku ei saa me täna enam tõsiselt võtta ka õiguskaitseorganite ja kohtu objektiivsust, sest nagu on näidanud kasvõi õiguskantsleri tegevus hinnangu andmisel Eesti Põhiseaduse rikkumistele Euroopa Liiduga seotud probleemide vallas (ühinemine, EL-i põhiseadus), täidavad ka nemad eelkõige poliitilist tellimust.

Mis puutub politseisse, siis nemad, nagu me kõik teame, ei saa seaduskuulekate kodanike kaitseks kunagi midagi teha. Ja ega saagi, sest seadused on tehtud pigem seaduskuulekate kodanike kui rikkujate ahistamiseks ja nagu näitavad praeguse justiitsministri ja tema meeskonna ennastsalgavad pingutused, saab politsei tulevikus korra tagamiseks veelgi vähem teha.

Samas on Eesti võimuorganid rahvusvahelises kontekstis muutnud ennast vabatahtlikult allhankijateks, kelledele imperatiiviks on peremeeste huvide teenimine. Viimastel aastatel on see eriti ilmekalt esile tulnud seoses Lihula monumendi ja Pronkssõduriga, aga ka piirilepingu, ümberasujatele varade kompenseerimise ning hulga vähem tähelepanu äratanud küsimuste puhul.

Nii ongi jõutud laguneva riikluseni, kus rahvas on kaotamas usku oma riigi mõttekusse ja püsimisse ning matkib seaduskuulmatu käitumisega äraspidist ladvikut. Kõige masendavam on sealjuures, et ei kavalad ja omakasupüüdlikke kokkuleppeid sõlmivad kartellipoliitikud ega ülepea tarbimisse ja lõbutsemisse sukeldunud tavakodanikud näi taipavat, et löövad mõlemad üksmeelselt ja rõõmsalt hingekella iseendale. Ehk siis Eesti riigile ja rahvale, mis seesuguse plakatliku fassaadiga kaardimajakesena juba esimeses tõsises kriisituules laiali lendab. Või püsti hoidvate tasakaalujõudude (loe: töökate, perekesksete, patriootiliste, kainete ja seaduskuulekate kodanike) kadumisel lihtsalt kokku kukub.

Märkmed: