Mina jään. Meie, eestlased, jääme
http://www.ohtuleht.ee/791455/...
Kui ennast presidendiametis põhjalikult häbistanud Toomas Hendrik Ilves kõigi kergenduseks lõpuks ameti maha pani ja Eestist pages, lootsid inimesed, et tema asemel Kadriorgu asunud ja ennast konservatiivina tutvustanud Kersti Kaljulaid paneb riigis puhuma uued tuuled. Et lõppeb eestlaste süüdistamine suletuses, kitsarinnalisuses, sallimatuses, šovinismis, rassismis jne. Et taas tõuseb au sisse lugupidamine meie oma rahvusliku identiteedi, meie kodumaa kui eestlaste rahvusriigi vastu.
Eesti polegi rahvusriik?
Paraku oleme pidanud selles juba pettuma. Muutunud on küll stiil, aga mitte sõnum. Ja sõnum ütleb, et meil, eestlastel, ei ole õigust käsitleda Eestit rahvusriigina, vaid kodanikupõhise riigina. Sõnum ütleb, et eestlane on igaüks, kes Eestisse elama on asunud. Sõnum ütleb, et meil ei ela eestlased, venelased, soomlased, sakslased, inglased ja araablased, vaid meie territooriumi asustab mingi kummaline kodurahvas.
Jah, aastapäevakõnes möönis president, et eestlased pole ilmselgelt valmis multikultuurseks ühiskonnaks. Ent eksib see, kes arvab, et sellega visati kogu multi-kulti-projekt prügikasti. Sugugi mitte. Rukkilillepurune rahvusromantika peab lõpuks ikkagi kaduma, selleks tuleb eestlastele lihtsalt lahkete silmadega otsa vaadates sõbralikult selgitada, et uljalt tulevikku tormavas maailmas pole 19. sajandi rahvuslusel enam kohta ja et demograafilised ning rändeprotsessid ei jäta eestlusele niikuinii tulevikus mingit lootust. Seepärast – kui loobume oma identiteedist kohe, kiiresti ja vabatahtlikult, on kõigil jama vähem.
Nimetatud suhtumine väljendub ehedalt ka viljeldavad keelepoliitikas. On selge, et Keskerakond on omavalitsusvalimiste eel juba puht parteipoliitiliselt vene häälte võitmiseks asunud eesti keele positsioone nii hariduses kui ka riigi asjaajamises õõnestama. Kuid tegelikult on siingi asi märksa mitmekesisem kui lihtsalt vene keele kasutusala laiendamine.
Vene keele kõrval on eesti keelt välja tõrjuma asunud ka inglise keel, mida soositakse muu hulgas meie eestikeelses haridussüsteemist, ülikoolides ja teaduses. Pole mingit kahtlust, et meie poliitiline establishment ja tippametnikud on järjekindlalt töötanud selle nimel, et Eestis kerkiks esiplaanile kaks tõeliselt tähtsat keelt – vene ja inglise keel – ning et eesti keel taanduks vaikselt, aga järjekindlalt teise Eesti köögikeeleks, mida räägivad vaid lollid ja luuserid, kes ei saa aru suurkeelte valdamise kasulikkusest. Kõike seda saadab retoorika, nagu rõhuks eestlased ja eesti keel eriti vaest väikest vene keelt, mida ksenofoobide nõiajahi jätkumisel ähvardab suisa väljasuremine.
Nii olemegi jõudnud tõeliste neomarksistlike avastusteni, mis vanema, nõukogude võimu veel mäletava põlvkonna jaoks kvalifitseeruvad sotsiaalseks lõssenkismiks. Oleme ju suisa riigikogu kõnetoolist minister Jevgeni Ossinovski suust kuulnud, et niisugune asi nagu sugu pole mitte midagi muud kui sotsiaalne konstruktsioon.
Nüüd on Kristina Kallas oma hiljuti Õhtulehes ilmunud artiklis jõudnud selleni, et väidab, nagu ei oleks ka keel üks määrava tähtsusega elemente, mis determineerib rahvust ja identiteeti. Nii ongi meil Eestis tema meelest juba praegu venekeelsed eestlased. Küllap lisanduvad neile peagi ka inglise-, seejärel aga juba ka araabia- ja suahiilikeelsed eestlased. Muidugi, neomarksistidele ongi rahvus vaid pelk sotsiaalne konstruktsioon, lego, mida saab mitut moodi ja vastavalt tellija suvale kokku panna.
Kõige selle juures on masendav, aga enam kui sümptomaatiline asjaolu, et rahvusluse ja rahvusriikluse kaitsjaid rünnatakse kõige ehtsama bolševistliku raevuga. Te tahate ehitada müüri ümber Eesti! Te tahate Eestist teha Põhja-Korea! Te tahate venelased Eestist välja saata! Te tahate rassi- ja tõupuhast riiki!
See maa on meie
Rahunege, eurobolševikud! Ainsad, kes midagi kogu aeg nõuavad, olete teie. Teie olete need, kes nõuavad, et eestlased peavad oma identiteedist loobuma, oma keele vene- ja inglise keele ees koomale tõmbama, oma kõrghariduses ja teaduses eestikeelsetest dissertatsioonidest loobuma, aktsepteerima massilist sisserännet ja kohtlema kõiki mis tahes ilmakaartest saabunuid omaenda heaolu arvel sallivalt ja külalislahkelt, leppima homoagenda sissetungiga koolidesse ja teistesse lasteasutustesse, homoaktivistide räusklemisega, ausate uudiste asendumisega valeuudiste ning madala vasakliberaalse propagandaga, eestlaseks olemise alavääristamise ja häbistamisega – nimekirja võiks pikendada ja tuua sisse dimensioonid ka majanduse ning sotsiaalia vallast, aga olgu.
Siiski, estofoobid, te unustate, et rahvused on kujunenud aastasadu, isegi aastatuhandeid. Ka eesti rahvas pole mingi 19. sajandi leiutis, nagu vasakliberaalne propaganda väita püüab. Juba Läti Hendrik nimetas meie maal elavaid inimesi selge sõnaga eestlasteks, eristades eestlasi ühemõtteliselt teistest ümbritsevatest rahvastest ja hõimudest.
Seega, võtke või jätke, kas või lihtsalt maarahva ja pärisorjadena, aga me oleme vähemalt 800 aastat olnud need, kelle iga ihurakk teab, et see maa on meie, eestlaste maa, ning et kõik teised on siin meie naabrid või külalised. Teil ei õnnestu meie identiteeti mõne aasta või isegi aastakümnega hävitada, tulgu juhtnöörid selleks kas Moskvast, Brüsselist või Washingtonist.
Ja ei maksa opereerida 1918. aasta manifestiga kõigile Eestimaa rahvastele. Kus on need rahvad, keda siis silmas peeti? Sakslased lahkusid, rootslased lahkusid, juudid hävitati. Eestlased on jäänud. Ja jäävad. Eestlastena. Eestikeelsete eestlastena, mitte mingi neomarksistide sotsiaalse konstruktsioonina.
