Suursaadik
Õhtulehe kolumn
Eesti eliit on taas langenud soovmõtlemise lummusesse. Sedakorda usuga, nagu lahendaks uued järeleandmised piirilepingu vallas Eesti ja Venemaa vahelised vastuolud ning sillutaks teed eesti rahva õnnepõlvele.
Võluvitsaks on siin professor Lauri Mälksoo poolt välja pakutud lisaparagrahv lepingu senisele tekstile, mis sedastab, et käesolev leping reguleerib vaid piiriküsimust. "We agree to disagree," ütleb Mälksoo, väites, et uue paragrahviga täiendatud piirileping reserveerib mõlemale osapoolele vabaduse nii Tartu rahu kui ka okupatsioonitemaatika erinevaks tõlgendamiseks.
Kõik see meenutab kuidagi jehovistlikku pilti paradiisiaias õnnelikult teineteise kaisus magavatest lõvist ja lambast. Ning kogu lugupidamise juures härra Mälksoo vastu, käitubki Eesti käesoleval juhul taas lambana.
Piiriküsimuses on Eesti Venemaa (aga ka lääneriikide) survel teinud ühe järeleandmise teise järel. 1994. aastal teatas tollane peaminister Andres Tarand, et Eesti on nõus loobuma Tartu rahulepingu järgselt talle kuuluvatest aladest teisel pool Stalini poolt maha märgitud Eesti NSV idapiiri. See seisukoht sai aluseks ka peagi alanud piiriläbirääkimistele Eesti ja Venemaa delegatsioonide vahel.
Lootused, et venelased meid suure territoriaalse järeleandmise eest (5,2 % sõjaeelsest maa-alast koos kõigi sinna jäävate maavarade, metsa- ja põllumaaga) premeerivad Tartu rahule kui Eesti järjepidevuse garantdokumendile tunnustust andes, luhtusid sisuliselt kohe.
Tegelikult tulnuks läbirääkimised selles punktis katkestada, ent nii läänepoolne surve - ähvardused, nagu ei saaks me piirilepinguta ELi ja NATOsse - kui ka kodumaine idaturust unistavate ettevõtjate lobi ei võimaldanud seda. Kuna raskete läbirääkimiste üheks tulemuseks oli selle teksti depolitiseerimine ja nn. tehnilise piirilepingu ettevalmistamine, leidsid venelased 2005.aastal äkitselt, et võivad 1999. aastal parafeeritud dokumentidele siiski alla kirjutada.
Miks? Eestis oli vahepeal valitsuse etteotsa tõusnud noor ja roheline, kuid põhjatust idaturust unistavate ettevõtjate poolt rahastatud Res Publica. Ilmselt arvestasid venelased, et Res Publica on unustanud tehnilise piirilepingu kontekstis omal ajal valitsuses langetatud otsuse võtta leppe allkirjastamise korral riigikogus vastu Tartu rahulepingu kehtivust ja õigusjärgsust kinnitav deklaratsioon. Res Publica oligi selle unustanud (loe: kalevi alla pannud), mitte aga osa Isamaaliidu saadikutest, kelle eestvedamisel jõutigi 2005 allkirjastatud lepingu ratifitseerimisel riigikogus vastava preambuli lisamiseni ratifitseerimisdokumentidesse.
Selle käigu vastu protestis ägedalt Venemaa omaaegne välisminister Jevgeni Primakov kohtumisel Siim Kallasega Petroskois 1997. aastal, ähvardades riigikogu deklaratsiooni puhul Venemaa vastusammudega. Nüüd tegi Venemaa toonase ähvarduse teoks, taganedes juba allkirjastatud lepingust.
Ja kujutage ette - ei langenudki taevas maa peale, ei puhkenud Venemaa ja Eesti vahel sõda ja ei mõistetud Eestit halbade suhete pärast Venemaaga Euroopa poolt kollektiivselt hukka! Elu läks edasi. Kuni kerkis üha käegakatsutavamalt päevakorrale Euroopa Liidu ja Venemaa vahelise viisanõude kaotamine. Venemaa, mis on oma ajalootõlgenduse - veel enam aga loomulikult oma majandus- ja julgeolekuhuvides kavandanud Eesti (ja Läti) üleujutamisega uute vene kolonistidega - ning sedakaudu sisuliselt ELi väliselt üheks selle juhtriigiks muutumisega, otsustas piirilepingu sellelt teelt kõrvaldada.
Aga taas: kui seda Tartu rahu jalus poleks! Nii sündiski justnagu parlamendikomisjonide initsiatiivil ettepanek teema juurde tagasi tulla ja värskeid lahendusi otsida.
Värskeks lahenduseks, mida pakutakse, ongi Lauri Mälksoo ülaltoodud lisandus. Tegelikult ei muuda see aga fundamentaalseid asjaolusid. Ehk siis seda, et leping jääb ka Mälksoo lisandusega vastuollu meie põhiseadusega. See ei muuda ka fakti, et venelastel on endiselt vabad käed eitada meie riiklikku järjepidevust ning mitte tunnistada okupatsiooni.
Küll tähendab piirilepingu uus allkirjastamine ja ratifitseerimine, et Moskva saab täies mahus keskenduda vene keele meile teiseks riigikeeleks surumise teemale ja Eesti muutmisele mitte rahvus-, vaid kodakondsuspõhiseks riigiks. Paralleelselt avab viisavabadus Venemaaga Pandora laeka, mis järjekindlalt suurendab Eestis venelaste ja Vene kodanike arvu ning tekitab perspektiivis olukorra, kus Venemaal on Eestis tõepoolest "legitiimsed" huvid ja lakkamatud võimalused nende "kaitseks" sekkuda.
Rahvusriigist loobumine
Kõlab dramaatiliselt, aga omal moel oleme kogu taasiseseisvusaja vältel olnud Venemaaga sõjas. Praegu oleme seda kaotamas, sest meie juhtkonnal pole närvi jätkamiseks ja me sisendame endale, nagu peituks Eesti-Vene halbade suhete põhjus meis ja nagu saaks me neid suhteid uute järeleandmistega parandada.
Ausalt ja põhiseadust rikkumata on valitsusel ainult üks viis edasi minna: korraldada piiriküsimuses referendum ja küsida eesti rahvalt (mitte kõigilt alalistelt elanikelt), kuidas lahendaks piiriküsimuse Venemaaga rahvas. Vox populi, vox Dei.
Lõpetuseks pean meenutama oma isa. Avinurme lahingu järel 1944. aasta septembris võttis tema üksuse ohvitser järelejäänud mehed kokku ja ütles neile: "Poisid, teie sõda on läbi. Minge koju ja katsuge ellu jääda!"
Kui me sõlmime praegu loovutusliku piirilepingu, kui me jätame venelastele vabad käed nende ajalootõlgenduseks ja kui me avame viisavabadusega ukse uutele migrantidele idast, oleme eesti rahva liikmetena sarnases olukorras nende meestega, kes Avinurme järel igaüks oma elunatukesega omapead jäi.