Mart Helme
www.DELFI.ee
Kui möödunud aastal vikilekete diplomaatiline tuumapomm plahvatas, imbus sellega seoses kohe välja, et häkkerite kätte sattunud USA saatkondade telegrammides on juttu ka Eestist.
Üht-teist sellest tuli välja ka üsna kohe — eelkõige pronksiööga seonduv — enamik saladustest jäi esialgu aga oma avaldamisjärge ootama. Nüüd olemegi siis tänu Postimehele jõudnud uude avalikustamisjärku. Ja sedapuhku kerkivad telegrammitekstidest pinnale ka meie koduse poliitika tippfiguurid, mis on avalikkusele muidugi eriline maiuspala. Eriti kuna oleme nii Riigikogu kui sellele järgnevate presidendivalimiste künnisel.
Ja tõepoolest. Kas tulenevalt Postimehe ajakirjanike isiklikest eelistustest või sellest, et — nagu Postimees nendib — telegrammides on meie poliitikutest kõige rohkem juttu president Toomas Hendrik Ilvesest, näib just tema olevatki käesoleva avalikustamisvooru (või peaksime ütlema — skandaali?) epitsentris.
Mis muudab siis Ilvese rolli WikiLeaksi paljastustes skandaalimaiguliseks?
Eesti avalikkusele kindlasti see, kui lugupidamatult ta suhtub teistesse meie juhtivatesse poliitikutesse. Kuitahes vastuoluline ja paljude poolt vihatud poleks Edgar Savisaar, juhib ta ometi nii Eesti võimsaimat opositsioonierakonda kui Tallinna linna. Ning kaheldamatult on tal teeneid ka Eesti taasiseseisvumisega seoses. Jah, Savisaar on populist, kuid me võiksime siinkohal kirja panna terve nimekirja meie teistestki poliitikutest, kes on samuti populistid ja kes sealjuures kuuluvad nn. valgetesse erakondadesse.
Veel piinlikum on aga Arnold Rüütli mõnitamine. Mistahes vigu Rüütlil ka poleks, kuitahes punane tema minevik ka poleks, on ta ometi tänaseni kümnete kui mitte sadade tuhandete eestlaste silmis igati lugupidamist vääriv mees, kellel samuti oma roll Eesti taasiseseisvumise protsessis.
Ent see, mida Ilves nimetatud ja teistest — siiani võib-olla veel avalikustamata telegrammides -mainitud persoonidest arvab, on asja üks külg. Kuigi see demonstreerib arvaja arrogantsust ja puudulikku lastetuba, jääks see eelkõige siiski kõnealuste persoonide ja Ilvese vaheliseks asjaks.
Märksa tähenduslikum ja eelnevast oluliselt piinlikum on fakt, et niisugusi asju on räägitud välisdiplomaatidele. See on tüli kodust välja viimine, musta pesu pesemine võõraste ees ja neile vihjete ning suuniste andmine Eesti sisepoliitikasse sekkumiseks ja selle suunamiseks. Ning seda ei tohiks üks president, kelle põhiseaduslik kohustus on erakondadeülese figuurina tasakaalustaja ning Põhiseaduse tagaja rolli mängida, endale mitte mingil juhul lubada. Edgar Savisaar võib irooniliselt ju Ilvest ässitada ning soovida tal oma au ja väärikuse kaitseks kohtusse pöörduda, tegelikult peab avalikkus siinkohal esitama küsimuse aga hoopis president Ilvesele. Sest küsimus pole mitte milleski muus kui selles, kui suurel määral on Ilves kahjustanud Eesti riigi, presidendi institutsiooni, iseenda ja kõnesolevate isikute poliitilist mainet.
Ent vaadakem asja veelgi sügavamalt. Juba möödunud aasta lõpul teatas Ilves, et on valmis kandideerima teiseks ametiajaks Kadriorgu. Eelnevalt oli teatanud oma toetusest Ilvese uuele kandideerimisele Reformierakond. Et IRL-ist on kujunenud viimase ripats, sotsid toetavad oma endist esimeest aga ilma igasuguse kahtluseta, oli selle teate taga arvestus, et seekord võib juhtuda ime ja president valitakse tõepoolest ära juba Riigikogus. Riigikogus valituks osutumine on nii Ilvesele kui teda toetavatele juhtivatele erakondadele oluline mitte üksnes mingi mütoloogilise stabiilsuse ja järjepidevuse säilitamiseks, vaid palju proosalisematel põhjustel. Kuna Ilves oma esimese ametiaaja jooksul on rahva hulgas muutunud erakordselt ebapopulaarseks, ei taha keegi seekord riskida valimiste minemisega nn. põllule. Ehk siis presidendivalimiste andmisega valdavalt omavalitsuste esindajatest koosneva valijameeste kogu kätte. Ja küsimus pole sugugi ainult hirmus, et presidendiks võiks sel juhul saada Edgar Savisaar. Karta võib ka mõne musta hobuse esilekerkimist. Ning kui juba eelmisel korral võitis Ilves valimised põllul napi enamusega , siis sel korral keegi Ilvest presidendiks enam laulma ei tuleks. Mistõttu võib juhtuda, et põllul osutub temast populaarsemaks isegi mõni puht Eesti päritolu lauajalg.
Kõigist nendest kalkulatsioonidest hoolimata pole praeguseks ometi kahtlust selles, et Ilves langetas oma otsuse kandideerida teiseks ametiajaks liiga rutakalt. Ja seda põhjusel, et sisuliselt muutis ta ennast sellega teda toetavate erakondade tagatubade mängukanniks. Mis tuleb selgemast selgemalt ilmsiks ka praeguste avalikustamiste valguses.
Sestap võime tõdeda, et Ilvese tagasivalimise korral käesoleva aasta augustis või septembris saab meil järgneva viie aasta jooksul Kadriorus olema poliitiliselt täiesti impotentne kummitempel, mis ametiaja lõpuks on presidendiinstitutsiooni maine viinud nullilähedasele tasemele. Et seda taastada, on seejärel Kadriorgu vaja tõepoolest kedagi, kellel oleks erakordne poliitiline intuitsioon, mõjukus, rahvusvaheline kogemus, isiklik jõulisus, sarm ning karisma.
Niisugust figuuri on erakondliku stagnatsiooni ja tagatubade kartelli embuses lämbuvale Eestile aga hädasti vaja. Ning parem juba käesoleval aastal kui viie järjekordselt maha visatud aasta pärast.
Mart Helme: Vikilekete poliitilised miinid DELFI
Arvamus
TRENDING
