Suursaadik, üksikkandidaat riigikogu valimistel
Paradoksaalsel kombel olen ma sunnitud nõustuma Edgar Savisaarega, kes mõni aeg tagasi väitis, et käesolevad valimised on viimane võimalus Eestis midagi muuta.
Mida Savisaar selle all silmas pidas, on muidugi iseasi, kuid väide ise on enam kui tähelepanuväärne. Tõepoolest. Kaheksateist aastat peale okupatsiooni lõppu on Eesti jõudnud olukorda, kus demokraatiast on saanud suuresti vaid sõnakõlks. Kus meediavabadusest on kujunenud pigem meediamanipulatsioonide tallermaa kui vaba ühiskonna valvekoer; kus kohtusüsteem teenib sageli süsteemi ja langetab poliitiliselt erapoolikuid otsuseid; kus valimissüsteem tagab kitsa poliitilise eliidi võimulpüsimise; eesti kultuur on seatud sõltuvusse projektipõhisusest ehk rahastaja suvast ja kodanikuühiskond toimib samuti ülalt suunatuna ja rahastatuna.
Niisuguses olukorras on väide, nagu oleks rahvas Eestis kõrgeima võimu kandja lihtsalt küüniline.
Ent pärast käesolevaid valimisi ähvardab olukord muutuda veelgi hullemaks. Ja seda eelkõige põhjusel, et juba praegu on sisuliselt maha pandud rööpad riigi liikumiseks kahepartei süsteemi. Kusjuures - nii nagu Euroopa „valgete“ jõudude puhul tavaks, põkkuvad mõlemad erakonnad tsentris, kujutades endast ühelt poolt paremtsentristlikku ja teiselt poolt vasaktsentristlikku tiiba, mis üksikutele printsipiaalsetele lahknemistele maksu- ja sotsiaalküsimustes valdavalt lähtuvad sarnasest diskursusest. Ehk siis kujutavad endast põhimõtteliselt teineteisele vaid pseudoopositsiooni pakkuvaid rühmitusi.
Pole vaja olla poliitikaekspert, et näha, kes on Eestis nende kahe suure partei moodustajad. Paremal tiival on selleks loomulikult Reformierakond, kes, isegi kui ta käesolevatel valimistel ilmselt nõrgalt esinevat IRL-i lausa alla ei neela, muudab selle oma kuulekaks sülekoeraks. Vasaktiival käib mäng aga selle nimel, et välisluurete ja kohalike eriteenistuste osalusel vaikset õõnestustööd tehes Keskerakond tema suurest juhist ja õpetajast Edgar Savisaarest vabastada ning see siis siiani Keskerakonna varjus vegeteerinud sotsidega ühte sulatada.
Kõik muud alternatiivid kuulutatakse võimul olevat kartelli teeniva meedia poolt tulevikus marginaalseteks või äärmuslikeks, sildistades neid vedavad või käivitada püüdvad tegelased mitmesuguste halvustavate epiteetidega nagu rahvusradikaalid, ökofašistid, homofoobid, russofoobid, natsid jne.
Kõik see toimub muidugi demokraatia, inimõiguste, isikuvabaduste ja muu seesuguse püha kaitsmise loosungite all. Paraku saab tulemus olla vaid üks: demokraatia lõplik tasalülitamine ja juhtimine kontrollitud, poliitkorrektse diskursuse raamidesse, mis on totalitarismi esimene, kuigi pealtnäha täiesti talutav faas. Ent juba sellegi faasi puhul võib kindel olla, et kui praegu saadetakse poliitilistel põhjustel trellide taha vaid holokausti eitajaid, samas kui eurovastaseid ja muid süsteemi suhtes leppimatut vastuseisu ilmutanuid üritatakse korrale kutsuda omamoodi kodanliku hukkamisega, neid ühiskonnaelus ignoreerides ja sildistamise abil diskrediteerides, siis „progressi“ edenedes võib õige pea vangla oodata näiteks ka Euroopa Liidus kahtlejaid, homopropaganda vastaseid, feminismi suhtes tõrksust ilmutajaid, rahvuspatrioote jne.
Just niisuguste arengute vastu ongi tegelikult tõusnud ühiskonnas üha märgatavam protest. Otseselt kanaliseerub see taolist poliitikat viljelevate erakondade vastu ja on paljuski alateadlik, haarab aga ometi ühiskonna kogu spektrit, inimeste vanuse, hariduse ja sotsiaalse kuuluvuse peale vaatamata.
Viimastel Europarlamendi valimistel sai selle rahulolematuse ilminguks Indrek Tarandile antud 100 000 häält. Ka eelseisvatele Riigikogu valimistele ootab valija usaldusväärseid üksikkandidaate, kelles nähakse alternatiivi üha inimvaenulikumaks muutuvale süsteemile, mida esindavad ennast inimeste silmis kompromiteerinud erakonnad.
Võim on selle vastu - nagu tavapäraselt - rakendanud tema teenistuses oleva meedia, püüdes valijaid veenda, et a) üksikkandidaadid ei pääse Riigikokku, b) üksikkandidaadid ei saa Riigikogus olukorra muutmiseks mitte midagi ära teha ja c) et üksikkandidaatidele antud hääled aitavad Keskerakonnal saada Riigikogus rohkem kohti kui see muidu saaks.
Kõik need väited on pehmelt öeldes lihtsalt valed. Eranditult kõikidel Riigikogu valimistel 1992. aastast alates on parlamenti pääsenud terve hulk inimesi, kes on kogunud isikumandaadi, mistõttu väita, nagu poleks see nimekate üksikkandidaatide puhul võimalik, on lihtsalt ajupesu.
Ka pole üksikkandidaadi võimalused Riigikogus tööd teha kaugeltki olematud. Nii saalis kui komisjonis on tal võimalik oma arvamust avaldada ja fraktsioonidevaheliste vastuolude oskusliku kasutamise korral võib üksikkandidaat mõnel juhul suisa ilma teha. Mis aga kõige olulisem: üksikkandidaadil on alati võimalus informeerida avalikkust sobingutest, mis rahva selja taga ning arvel toimuvad ning just seda kartelliparteid Riigikokku sattuvate põhimõttekindlate üksikkandidaatide puhul kõige rohkem kardavadki.
Mis puutub üksikkandidaatidele antud häälte raisku või Keskerakonna katlasse minekusse, siis see on suisa lollus. Riigikokku mitte pääseva üksikkandidaadi hääled lähevad proportsionaalselt jagamisele kõigi Riigikokku pääsenud erakondade vahel ega muuda seetõttu absoluutselt valimistulemuste üldvahekorda.
Inimesed, kes seekord kavatsevad valimistel hääleandjatena osaleda peaksidki seepärast endale aru andma ühest väga lihtsast asjast: üksikkandidaate toetades pole neil kaotada midagi, võita on aga parem Eesti. Rääkimata ülbete erakondade ja nende ninakate esindajate paikapanemisest.
MART HELME: Võita on parem Eesti TMS
Eestlased Eestis | 18 Jan 2011 | EWR
Eestlased Eestis
TRENDING
