Mart Kivastik
kirjanik
22. september 2017
Mart Kivastik | FOTO: Silja Paavle
http://arvamus.postimees.ee/42...
Me sõitsime autoga Võsult Tapale, ma vahtisin lihtsalt aknast välja. Raadiost tuli parasjagu uudis selle kohta, et riik kavatses kaitse alla panna terve hulga metsalanke, kuigi metsa seal enam ei ole. Ja oligi nii, isegi autoaknast paistis mets auklik. Tapa ümbrus on niigi imelik, seal on ohtralt tühje veneaegseid lautu ja «elutuid» elumaju, mahajäetud kolhoosikeskusi – selline kohalik Angkor Wat. Nüüd on mets ka rikutud.
Mulle tuli meelde, kuidas me aastaid tagasi olime Paul Ariste loengus peahoones, kuhu üliõpilastel pole enam asja. Ariste oli küll juba oma karjääri lõpetamas – ta oli üle kaheksakümne –, kuid teda oli alati huvitav kuulata, tal oli säde silmis! Tol korral rääkis ta, et meie esiisad, emad kaasas, tulid Eestisse umbes kümme tuhat aastat tagasi. See on maailmarekord. Ükski rahvas ega keel pole niikaua ühel kohal püsinud kui eestlased.
Oli see veidi ülemõõdetud tulemus või mitte, pole tähtis, me saime aru küll, mida Ariste tahtis öelda. Me oleme oma metsa ja maaga olnud nii kaua seotud, et me oleme peaaegu üks, me ise oleme seesama mets, mida me raiume, ja see maa, mida fosforiidisõja ajal taheti üles kaevata. Tookord jäi kaevandus pooleli, isegi Nõukogude Liit kukkus kokku, vastasel korral oleks eesti rahvas praeguseks otsas.
Aga vaevalt kolmkümmend aastat hiljem on kõik kordumas, toimub copy-paste aastast 1987, mets kaob meie silme all, sest meil on raha vaja. Riik, kes peaks meist targem olema ja meid meie enda ahnuse eest kaitsma, käitub aga hoopis vastupidiselt, justkui ta polekski meie riik, vaid jälle nende oma! Rail Baltic mitte ainult ei kahjusta loodust, vaid lõikab Eesti kaheks, nii et Tartu omadel on nüüd tõepoolest aeg hakata Riia peale mõtlema. Läti on meile igas mõttes lähemal, eriti kui Tallinn ennast Rail Balticu ja tunneliga Eestist eraldab ning end Euroopa ja Soomega seob. Andku minna, meie siin lõunas peame iseennast päästma.
Hullem on see, et Rail Balticu varjus on visisema hakanud ka hiidtselluloositehase ehitamise idee, mis võtab meilt Emajõe ja järgmise lahmaka metsa, sest tolle monstrumi metsavajadus on Eesti mõistes hukatuslik. Viimasel ajal on Postimehe majanduskülg hakanud vältima sõna «tselluloositehas» ja asendanud selle justkui leebema, puidurafineerimistehasega, mis kõlab metsaarmastajate jaoks kenamini. Nagu oleks me lapsed!
Tegelikult ärge uskuge! Üks sitt puha! Kui selline elajas on juba valmis, siis ilma söödata teda kindlasti ei jäeta. Omanikud kaitsevad oma miljardit elu hinnaga, see on kindel.
Aga mis saab Eestist ilma metsa ja Emajõeta? Mitte midagi! Kui meid on metsast kiilaks aetud, jõgi ära solgitud, siis saabub pohmell, siis kaotab Eesti mõtte. Ega Emajõgi ei ole ilmaasjata EMA JÕGI. Eesti mets ei ole lihtsalt puukoorem, millega ahju kütta, me oleme ikka metsavennad! Kui ei usu, minge olge, käige metsas, imeline tunne on, seentest rääkimata.
Kuigi paljud metsaomanikud võivad arvata, et mets kuulub neile, sest nad on selle üles ostnud või tagasi saanud, siis nii see ei ole. Nagu juba Chingachgook ütles: mets ja maa ei kuulu kellelegi peale Suure Vaimu! Kuna me oleme siin kaunis pikalt elanud, siis on meil õigus ja kohustus oma maa eest hoolt kanda, kuid me kaotame selle kohe, kui me käitume nagu vargad. Et meid maamunalt kaotada, pole venelasi vaja, ise teeme.
Mõni mees saab küll vahepeal rikkaks, aga see ei ole lohutus kaduvale rahvale. Hiljem räägitakse, et neil olla olnud Tammsaare, Pärt ja Palusalu, täitsa põnev, aga pole enam!
Talsinki tunnel on alles, sealt näeb nendekeelseid kirju nagu etruskide koobastes Itaalias, Rooma lähedal, kus on märgid kunagisest väiksest rahvast, keda enam pole, aga kes olid meie ja soomlastega väga sarnased: Henrik Tikkaneni järgi («Etruskeja metsästämässä») pahelised ja liiderlikud, kidakeelsed, intelligentsed, aga täiesti koostöövõimetud. Ei teagi, mis neist sai. Nii et vennad, me peaks hoo maha võtma ja aru pidama.
Iseküsimus on, kuidas seda teha. Just sellise mõttega istusin ma õitsval Tapal rongile. (See linn on küll meie liitlastele elu võlgu.) Mõnes mõttes on meie rong juba täie hooga tossamas, pidurit saaks tõmmata ainult valitsus, aga nagu näha, seal pole hetkel meie mehed. Muud ei jää enam tõepoolest üle kui valimised. Ma tean, et nüüd hakkavad vennad kohe vastu hüüdma, et valimistest pole kasu, et keda me peaksime valima, ma olen ju valinud, kasu ei ole, kõik on nad nagu ühe vitsaga löödud, vaadake kas või valimisreklaame...
Ja tõepoolest, kui vaadata valimisreklaame, on peaaegu võimatu aru saada, kas pildil on hambapasta või Jüri Mõis. Põhiline, ärge, kurat, vaadake valimisreklaame, seal on ühedsamad näod erinevas töötluses. Sel korral on asi nii tõsine, et tõepoolest valida tuleks iseennast. Või inimesi, keda me tõepoolest tunneme, ja ära tunneb omad selle järgi, et neid jumalapärast ei näe valimisreklaamidel. Lihtne!?
Kui mul sellised mõtted Tapa rongis juba tekkisid, siis ma üritasin juba järgmisel päeval lasta end Tartu volikokku valida. Mis see siis ära ei ole, ma olen Tartust üle saja aasta mõlemalt poolt, see on minu linn. Aga seekord jäin hiljaks, tähtajad olid möödas. Parteis ma ei ole, oma valimisnimekirja teha oli hilja, üksikkandidaadina pole asjal mõtet.
Esialgu vajusid mul selle uudise peale kõrvad lonti, aga kui ma asja lähemalt uurisin, sain aru, et tegelikult pole olukord üldse nii lootusetu. Vähemasti Tartus on end volikogu kandidaadiks üles pannud hulk mõistlikke inimesi, keda ma tunnen. Mina valin näiteks sõbra, keda ma usaldan, kellega me ennustame võidu tennisetulemusi, hindame kunsti ja joome veini ja kelle käest ma kavatsen iga jumala päev küsima hakata, kuule, kuidas meie linnal läheb?
Ja ta peab mulle vastama, muidu ma temaga koos enam veini ei joo! Aga ilma selleta tal elu ei ole, nii et ta kannab mulle ette iga kell. Selline võiks välja näha korralik valija ja valitava suhe. Lähedane, nagu vennad!
Aga kohalikud valimised on alles proovikivi. Põhiline lahing, Eesti Waterloo toimub järgmistel riigikogu omadel. See pole enam nali, sest kui me riigikogu valimistel laseme riigil endiselt oma teed minna, siis oleme kadund mehed. Meie põhieesmärgiks on ja peakski olema valimissüsteemi põhjalik muutmine. Point on selles, et ega meie, eestlased, ei ole lollid ega halvad ega andetud inimesed, et alati, kui me riigi tekitame, kukub välja ENSV.
Partei vohab nagu maduuss, broilerid peavad pulmi, me ju näeme, mis toimub! Ei, me ei ole mingi geneetilise veaga parteirahvas, meil on kõigest vilets valimissüsteem. Seda saab ravida, vennad! Aga alustada tuleb kohe, sest muidu me lõikame oma metsa maha, mets aga on kujundlikult öeldes meie Kalevipoja jalad. Iga uus tulevane poliitik – ja neid on meil hädasti vaja –, kes läheb valimistele, peab seadma endale eesmärgiks valmissüsteemi muutmise.
Ma loodan, et polnud liiga keeruline lause? Kõik muu järgneb iseenesest. Eesti tulevane valimisseadus peab riigikogu liikme panema sõltuvusse valijast, mitte parteist. Muud pole vaja. Kui me sellega hakkama saame, oleme võidumehed, hoiame käest kinni ja laulame edasi, kui ei, sööb riik ennast lõpuks ise ära, alguses mets ja jõed, siis inimesed takkapihta. See on kohutav vaatepilt, uskuge!
Kunagi Vene ajal ütles Marju Lauristin telekas, et kallid sõbrad, meil ei ole tõepoolest muud teha, kui tuleb astuda parteisse. See kõlas masendavalt, sest normaalsed inimesed parteisse ei astunud. Seal olid rohkem Indrek Toome ja Bruno Sauli tüüpi inimesed. Seda teadis Lauristin hästi.
Aga ta ütles, et muudmoodi me Eesti rahvast ei päästa, sest siis me saame võidelda süsteemiga seestpoolt, me oleme justkui omad. Lauristini tookordsed sõnad kõlavad väga kaasaegselt. Midagi nii hullu õnneks tegema ei pea, et lausa parteisse, aga et kõike seda halba ei juhtuks, mis mulle Tapa-Tartu liinil pähe torkas, et me ei veedaks oma elu parteides, et meil ei kasvaks suled selga, et me jääks tõepoolest Eestiks, kus on vabad ise mõtlevad ja otsustavad inimesed, keda ministrid ei tohi ega pea manitsema, kuidas olla või mitte, kui me tahame tõepoolest olla vaba rahvas, siis me peame ise oma asju ajama.
Meil ei jää muud üle! Meil ei jää muud üle, kui osaleda kohalikel ja riigikogu valimistel, kas siis valitava või valijana, aga seekord juba väga tõsiselt. Tahaks öelda, nagu Heinz Valk, et me võidame niikuinii, aga muud ei jäägi meil ju üle, vennad!
