Kas Euroopal on lootust välja rabelda teda painavast majanduslikust stagnatsioonist?

Püüdes sellele küsimusele vastata kirjutab sihtasutuse Freedom Works Foundation peadirektor, kolumnist Richard Rahn Washington Timesis (WT): „On irooniline, et tee Euroopa radikaalsele majanduslikule ümberkujundamisele on rajanud Ida-Euroopa noored.“ Ta lisab, et üleminekuperioodi kõige edukamas riigis, Eestis, juhtis peaminister Mart Laar 1990-ndate algupoolel (tollal vaid 30-ndais eluaastais) oma maa majanduslikule jõukusele radikaalse turumajandusprogrammi abil.

Rahn peab silmas Laari esimest peaminisriks-oleku aega 1992-94, mil Eestis kehtestati sellised turumajanduse teetähised nagu maksuvaba kapital, madal proportsionaalne tulumaks ja vaba väliskaubandus. Eestist sai otsekui üleöö üks kapitalisõbralikumaid riike maailmas, mille tulemuseks oli välisinvesteeringute järsk tõus selles riigis. See oli küllaltki drastiline metamorfoos üle ja välja sellest nõukogulikust käsumajandusest, mis oli kehtinud Eestis veel vaid paar aastat varem. Ja sama protsess levis kiiresti ka teistesse maadesse. Rahn jätkab: „Leedus rajas grupp väga nutikaid ja vapraid noori naisi Leedu Vabaturu Instituudi a. 1990 (kui N. Liit veel eksisteeris) ning töötas välja rea programme, mis andsid tulemuseks järsu tõusu (Leedu majanduse) kasvutempos. Nüüd on aga ka Austrias, Taanis, Itaalias, Hollandis, Belgias, Inglismaal ja mujal Euroopas formeerumisel uued vabaturupoliitika organisatsioonid, et läbi viia tõeline muutus.“ (WT, 5. august).

Ja mis ime? Euroopa on ju hädas.

Kes meist ei ole näinud viimasel ajal nii sagedasi võrdlusi ühelt poolt USA ja Inglismaa, teiselt poolt Euroopa vahel? Juba üle 20 aasta on USA-Briti majandused kasvanud kaks korda kiiremini kui Saksa, Prantsuse ja Itaalia omad. Tööpuudus anglo-ameerika maades on 5% ümber, Saksa- ja Prantsusmaal aga 11-12%. Ligi pooled saksa ja prantsuse töötud on elanud abirahadest terve aasta või kauem; USA-s on neid vaid 13% ja Inglismaal 21% töötuist.

Need erinevused peegeldavad eelkõige vahet turumajanduse (USA, Suurbritannia) ja ülereguleeritud majanduse (Prantsuse, Saksa, Itaalia) vahel. Võib olla päris kindel, et need erinevused on kannustanud mõndagi Kesk- ja Ida-Euroopa riiki hülgama „Vana-Euroopa“, esmajoones prantsuse mudelit, ja otsima teed anglo-ameerika lahenduse poole.

Washington Times'i rändav kolumnist Andrew Borowiec tsiteerib üht allikat Genfis: „Ida- ja Kesk-Euroopa rahvaste valdav enamik suhtub Prantsuse diplomaatiasse ülimalt kriitiliselt. Nende hinnangul on USA kui külma sõja suur võitja kõige mõjukam võim maailmas... Vastavalt Poola allikaile on endistes kommunismimaades hakatud euroliidult nõudma rohkem tasakaalustatud poliitikat, mis kohtleks Ühendriike partnerina, mitte konkurendina.“ (WT, aug.).

Võime niisiis rahuga omaks võtta, et euroliidu põhiseaduskavandi läbikukkumine kevadistel referendumitel Prantsusmaal ja Hollandis oli suurelt osalt umbusalduse avalduseks Prantsuse presidendi Jaques Chiraci (ja Saksa kantsleri Gerhard Schröderi) Euroopa-poliitikale — muuta EL löögipuuks Ameerika vastu.

Eestile on suureks auks, et Mart Laar juba 15 aastat tagasi kindlalt vabaturumajanduse positsioonidele asus. Ta püsib seal praegugi, trotsiks neile eurobürokraatidele, kes on valmis aktsepeerima diskrediteeritud prantsuse-saksa mudelit „kõige naha ja karvadega“. Paar aastat tagasi kinnitas Laar ühes intervjuus, et ta on eriti uhke Eestis kehtestatud proportsionaalse tulumaksu üle, öeldes: „Seda ei või me iialgi loovutada.“

Märkmed: