Mart Laar
Eesti riigiga on läbi aegade olnud nõnda, et kui teda pole, on eestlane teda taga nutnud, kui ta aga on, siis on teda kirutud. See pole sugugi uus ega erakordne nähtus. Oma riigi üks eesmärke ongi see, et oleks kedagi kiruda. Ning see riik on tegelikult vaba, kui selle kirumise eest kedagi pokri ei panda või süüdi ei mõisteta.

Vaadates tänast, nüüdseks varsti juba 15 aastat uuesti iseseisev olnud, Eestit, tunduvad selle mured, probleemid ja hädad meile kuidagi enneolematute ja ainulaadsetena. Vaadates Eesti riiki kummitavaid skandaale, salajaste paberite kaotamist ja selle õigustamist, poliitilist mudamaadlust ning kõike sellega kaasaskäivat kerkib tahtmatult keelele küsimus, kas siis sellist Eestit me tegelikult tahtsime? Vastus sellele küsimusele on jaatav, meeldigu see kellelegi või mitte. Sest sõltub selle riigi nägu ja tegu ikka ja ainult tema kodanikest ning nende oskustest ja tasemest. Just kodanikud valivad oma esindajad Riigikogusse ning kui nad oma kohuse täitmata jätavad, võivad nad pärast vaid iseend süüdistada. Kodanike huvidest ja suundumustest sõltub ka see, kuhu suunda Eesti oma näo pöörab ja mis on see, mida riik ja valitsus oluliseks peavad.

Kui tuju aga päris ära kipub minema, siis tasub heita pilk nendesse aegadesse, mil rohi oli rohelisem ja taevas sinisem, ehk «esimesse» Eesti aega. Kuigi tagantjärele vaadates tundub tollane elu lausa paradiisina, ei jaganud inimesed tollal küll seda arvamust. Piisab vaid avada mõni tollastest ajalehtedest, kui sealt vaatavad vastu samad probleemid, mis tänases Eestis. Ning inimesed pidasid elu enne Eesti iseseisvumist ka tollal materiaalses mõttes paremaks kui iseseisvas Eestis.

Mõnes mõttes on tänane Eesti isegi stabiilsem kui tollane. Valitsuste vahetumise tempo oli tollal veelgi kiirem ning kõigi aegade pikemaaajalised Eesti valitsused pärinevad just taasiseisvusmis-järgsest ajast. Poliitiline lehmakauplemine oli tollal veelgi ägedam ning poliitikud ei jõudnud kokku leppida isegi sellistes tänapäeval enesestmõistetavates asjades nagu kaitsekulutuste hoidmine 2% juures.

Nii võime tõdeda, et vaba riiki edendada pole ka iseseisvas vabariigis kunagi kerge olnud. Mida haritum, targem ja aktiivsem on selle riigi kodanikkond, seda lihtsam on selle eesmärgi poole liikuda. Sest kokkuvõttes sõltub meie tulevik ju ainult meie enda tahtest!

Märkmed: