Autor: Tiiu Laks
Artikli püsiviide http://www.epl.ee/laupaev/4422...
Täna ilmus Eesti Päevalehe ja Akadeemia uue raamatusarja avaraamat, Lennart Meri “Hõbevalge”, mille on kahest suurteosest kokku toimetanud Urmas Sutrop ja Lennart Meri poeg Mart Meri.
— Kas te saaksite natuke rääkida raamatu koostamisest? Kuuldavasti leidsite veel viimasel hetkel kuskilt raamaturiiulilt teiste raamatute vahelt Lennart Meri märkmeid.
— Kui kord 2004. aasta algupoolel ütlesin isale, et “kuule, peaks “Hõbevalge” kordustrüki välja andma”, siis ta vastas: “Seda me nüüd küll ei tee.” Tema soov oli töötada “Hõbevalge” (1976) ja selle täiendus “Hõbevalgem” (1984) allikakriitiliselt uuesti läbi, visata “ballast” välja ja koostada uus raamat mahuga umbes 250 lehekülge, keskendudes eelkõige Massalia Pythease merereisidele. Ta palus leida endale abiline ja selleks sai Urmas Sutrop, eesti keele instituudi direktor, kellel oli suur lugemus ja kogemusi vanade tekstidega.
Urmas Sutropi ülesandeks jäi osutada kriitilistele kohtadele, teha kärpeettepanekuid, ja seejärel pidi ta aitama läbi töötada viimase veerandsaja aasta jooksul lisandunud asjakohast ainest – antiiktekstide uuemaid tõlgendusi, folkloori- ja arheoloogiaalaseid uurimusi jne. See mahukas ettevalmistustöö jäi pooleli kevadel 2006. Pärast järelemõtlemisaega otsustasime Urmas Sutropiga siiski oma volituste piires uue trüki ette valmistada, aga nüüd enam mitte lühendatud, vaid ühendatud kujul. Me liitsime kaks teost tervikuks ja kärpisime üksnes paratamatult tekkinud kordusi. Saime arvestada vaid autori kindlaid sisulisi märkusi ja teha mõningaid redaktsioonilisi parandusi. “Ballasti” me ilma autori juuresolekuta mõistagi kindlaks määrama ei hakanud. Ja arvan, et nii ongi parem. “Hõbevalge” teevadki võluvaks tervikteksti mitmekihilisus, teemade üliküllus, fantaasia ja faktide põiming. “Hõbevalge” ei ole teadustöö, vaid midagi hoopis enamat.
“Hõbevalge” ilmub nüüd kummalise saatuse tahtel korraga kahe väljaandena: nii Lennart Meri Euroopa Sihtasutuse väljaandena kui ka Eesti Päevalehe raamatusarja “Eesti lugu” avateosena. Loodan, et mõlemad väljaanded leiavad oma koha lugeja laual. Sihtasutuse väljaanne jõuab poodidesse esmaspäeval, 22. septembril.
— Kas mäletate aega, kui te isa neid raamatuid kirjutas?
— Mäletan muidugi. “Hõbevalge” teemadega hakkas isa tegelema 1970. aastate algul ja see periood vältas tublisti üle kümne aasta, kuni “Hõbevalgema” ilmumiseni 1984. Tegelikult ei lahkunud ta “hõbevalgetelt” radadelt kunagi. Neid radu pidi kõndis ta sageli ka oma presidendikõnedes ja näiteks aastal 2003 pühendas ta vähemalt kahes ettekandes üsna suure osa oma esinemisajast Kaali katastroofile. Need ettekanded sisalduvad ka Lennart Meri viimases kõnederaamatus “Poliitiline testament”, ja kes tahab, võib siit tähenduslikkust välja lugeda.
Aga 1970-ndatel oli sageli nii, et kui ma hommikul asutasin end kella kaheksaks kooli minema (ja vend Kristjan rahumeeli edasi magas, sest tema koolipäev algas alles kell kaks), tõusis isa töölaua tagant ja küsis veidi tehtud imestusega: “Ah peadki juba minema?” Mõnikord lisas ta: “Aga tead, kui põnevaid asju ma täna (s.t öösel) avastasin!” Noh, ega ma ju kuigivõrd ei teadnud, aga seda tajusin küll, kui põnevil ta neil aegadel oli. Magamine oli talle tollal tüütus ja minu meelest “hõbevalged” aastad pikapeale võõrutasidki ta sellest. Isa sel ajal palgatööl ei käinud ja pere ülalpidamise koormus langes täiel määral arstist emale. Ega see lihtne olnud – arsti palk oli väike, tõsi, patsiendid kinkisid sageli sˇokolaadikarpe, aga maja šokolaadiga ju ei küta.
— Raamatutele andsid palju juurde Lennart Meri reisid (eriti tema filmidega seotud). Kuivõrd te neid reise ja oma isa vahetuid reisikirjeldusi mäletate? Kui palju te reisidel kaasas käisite?
— Jah, ma usun, et reisidel kogetu panigi ta mõtlema, kuidas läbiti vahemaid muistsel ajal, kuidas rahvad ja kultuurid tollal omavahel suhtlesid, sest maailm pole ju kunagi olnud suletud. Suhtlemine, uudishimu, uue avastamine on inimese loomuses. Maailm polnud kunagi olnud eestlaste jaoks kunstlikult või vägivaldselt nii suletud nagu Vene ajal, nagu “Hõbevalge” kirjutamise ajal. Lennart Meri seda ei aktsepteerinud ja ta alustas jõukohasest – intellektuaalsete piiride avardamisest.
Esimest korda võttis ta mind kaasa filmivõtetele Karjalas, kui olin 11-aastane. Võttepaik –Taipale talu Kuittijärve ääres – oli piirkonnas, kus maanteeühendus puudus, nii et kohale jõudsime paatidega ja filmivarustus toodi vesilennukil. Tagasisõiduks üürisime Petroskoist tollasesse Leningradi jõudmiseks lennuki AN-2, “metsavahi”. Lend kestis oma kolm-neli tundi. Juhtus nii, et üks lendureist oli pohmellis ja keeras filmikastide vahele magama. Mind kutsuti vabanenud lenduritoolile, pandi kõrvaklapid pähe ja anti tüür kätte. Õige pea tõstis teine lendur käed tüürilt ja ütles, et nüüd on minu kord juhtida. See oli uhke tunne. Aga küllap ma liigutasin tüürisarvi veidi järsult, nii et me tegime seal suviste rünkpilvede vahel ikka parajaid üles-allahüppeid.
— Milline oli teie enda suhe “Hõbevalge” ja “Hõbevalgemaga” enne kordustrüki korraldamist?
— Korralikumast lugemisest oli kulunud aastaid, aga mingi sadestus neist on vist minus alati olnud, sest olin ometigi nende raamatute pikaldase sünni tunnistaja, päevast päeva. Ja tunnistan, et nüüdne mitmekordne lugemine – eest ja tagant, risti ja põiki – oli taas väga põnev.
“Hõbevalge” lugemisel ei tohi teha viga, suhtudes sellesse kui teaduslikku, akadeemilisse uurimusse. Tõsi, teos toetub väga paljudele ajaloofaktidele, antiikkirjandusele, astronoomilistele ja geograafilistele tõsiasjadele. Kui professionaalne ajaloolane või üldse teadlane on väga ettevaatlik täitma faktidevahelisi tühimikke oma fantaasiaga, siis kirjanikul seda piirangut pole. “Hõbevalge” puhul ongi tegemist faktidele tugineva Läänemere maade ajaloo rekonstruktsiooniga, kusjuures autori positsioon faktide tõlgendamisel ja seoste loomisel on olnud väga tugev. Kui ajaloolane ütleb, et “see oli nii ja rohkem ma väita ei saa”, siis “Hõbevalge” ütleb, et “see kõik võis nii olla, ja veelgi enam!”.
Mart Meri: tegelikult ei lahkunud Lennart Meri “hõbevalgetelt” radadelt kunagi EPLO
Arvamus
TRENDING
