GULAGi endine kommunismivang Mart Niklus: Nn laulva revolutsiooni ja poliitilise trallitamise võigas finaal: kuidas Moskva ees, nõnda Tallinn tagant järele... ...Saaremaa leht kirjutab... kellele see uus plaan meeldib???... MART SOIDRO: Hundid söönud, lambad murtud? (2) Autor: Mart Soidro, literaat Teisipäev, 01. märts 2016. 17. veebruaril suleti okupatsioonide muuseum kaheks tunniks külastajatele, et president Toomas Hendrik Ilves, nõukogu liige Sten Tamkivi ja tegevdirektor Merilin Piipuu saaksid kutsututele tutvustada asutuse edasisi plaane. Muutub kontseptsioon, muutub ka nimi – okupatsioonide muuseumist saab Vabamu. Tamkivi hinnangul “mõttemaailma start-up, millel on säravate silmadega meeskond ja idee, millesse usutakse”. Kõik võiksid olla õnnelikud. Muuseumi näitusepind suureneb ja muuseumi koduleheküljelt on õõvastust tekitavad küüditatute nimekirjad juba praeguseks kõrvaldatud. Kõige jõledamad eksponaadid (näiteks käerauad, lambanaha tükkidest valmistatud verine vest ja erirežiimi vangiriided) viiakse hoidlatesse varjule ning peavoolu arvamusliidrid ja riigieelarvest palka saavad igat masti kodanikuaktivistid saavad sooja koha, kus külmal ajal isekeskis kükitada ja festivale korraldada. Ka Venemaa, kes tosinkond aastat tagasi praeguse nimekuju vastu häälekalt protestis, võiks ükskordki meie presidenti kiita. Vabaõhumuuseumi valamu Aga nagu ikka sellistel puhkudel, leidub ka rahulolematuid. Alustame nimest. Olen arg inimene, seetõttu ei julge mõjukate ja rahakate poolt väljapakutud Vabamut sõnavärdjaks nimetada. Aga nii julge olen küll, et väita, et see on nõme nimelühend, mis iseenesest ei tähenda midagi, küll aga räägib üht-teist nime väljamõtlejate kohta. Kõik initsiatiivgrupi liikmed on maailmakodanikud, elanud kas suurema või suure osa oma elust välismaal ning neil puudub eesti keele taju. Või keelekõrv, kui soovite. Naljahambad tõmbasid Tamkivi ja Ilvese (vaevalt, et Piipuu nimepanekul osales!) poolt leiutatud nimele vee peale, ristides selle valamuks ja sealt oli juba lühike samm kraanikausi, kanalisatsiooni ja reoveeni. B-2 kategooria tasemel rääkivad taksojuhid on aga seoses plaanitava nimemuutusega ootusärevad ja vaimusilmas juba või sees. Kujutan ette, kuidas nad Vabamut külastada sooviva turisti sadamast mööda Paldiski maanteed Rocca al Mare sookailude ja vaevakaskede keskele viivad. Ja sellest rohelusest kuldkliendi veel parema meelega Kaarli kiriku saastatud piirkonda toimetavad. “Vabaõhu ili vabamu – kakaja raznitsa?” Konservatiivsetele inimestele võib viimaseid kuid ametis oleva presidendi idee muuta muuseumi nime ja seeläbi ka tähendust tunduda kaaperdamisena. Juriidiliselt on aga kõik korrektne. Kaitseliit andis oma peamaja kõrval oleva maatüki ja muuseumi rajaja Olga Kistler-Ritso investeeris muuseumisse 2,3 miljonit eurot. Pärast vanaproua surma läks otsustusõigus tema tütrele ja kokkuvõttes on see lombi taga elava daami otsustada, mis muuseumist edasi saab. Riik on viimastel aastatel toetanud 135 000 euroga, kuid kokkuvõttes on see köömes muude kulutuste kõrval. Varasematele muuseumijuhtidele võib muidugi üht-teist ette heita – minu kõrgetel positsioonidel olevate tuttavate jaoks kujunes okupatsioonide muuseumist täiesti arvestatav viinaviskamise koht, ükskõik, kas siis seminari, kollokviumi, juubeli või peielaua näol. Nüüd siis üritatakse imagot muuta lapsemeelsete uuendustega. Kui siiani võis muuseumi käilakujudeks pidada vabadusvõitlejaid Niklust ja Tartot, siis tulevikus on need suure tõenäosusega Piip ja Tuut. Muuseumi uued omanikud apelleerivad Lennart Merile, kes muuseumi avamisel kutsus maja ümber nimetama vabaduse muuseumiks. Aga see on presidendi mõttekäigust väljarebitud lause. Meri idee oli veidi teine, ta ei soovinud oma ajaloost loobumist või põhialuste ümberdefineerimist. Selle sõnastas ta juba nurgakivi panekul, meenutades Budapesti terrorimuuseumi: “Ma astusin sinna viiekordsesse majja sisse, maja sisehoovis nägin ma ühte lääbakil T-34 tanki, millest lakkamatult nirises välja tankikütus, mis kattis kogu sisehoovi; ja mõistagi tuli mul meelde sügis 1956, novembrikuu, see, mis tundus peaaegu võimatuna minu põlvkonna hulgas ja mis ometi oli võimalik, nimelt Budapesti teistkordne vallutamine.” (Eesti Päevaleht, 23.10.2002). Aktsiooni tagant paistavad Ilvese kõrvad Meie praegune president pole päevagi elanud okupatsiooni tingimustes, seetõttu on talle kohatu ette heita soovi muuta muuseumi nime. Või on see värske abielumehe siiras soov mitte keskenduda minevikule, vaid vaadata tulevikku? Vahest siiski mitte, sest nagu ütles Maarja Vaino Vikerraadio päevakommentaaris: “Lihtsam ja mugavam on võtta omaks kuskil mujal maailmas levinud hoiakud, mis on piisavalt üldised. Võime rahumeeli rääkida Saksa okupatsioonist, aga on ebamugav rääkida nõukogude okupatsioonist. Lausa nii ebamugav, et ka okupatsioonidest rääkiv muuseum on sisuliselt otsustatud likvideerida ja asendada millegi märksa ebamäärasemaga.” (25.02.2016). Nii üllatav kui see ka pole, on see jäänud ainsaks arvamusavalduseks meie peavoolumeedias. Tõsi, pühapäeval käsitlesid seda teemat Kuku raadios ka Kalle Muuli ja Anvar Samost, kes leidsid, et okupatsioonide muuseum on hoolimata omandivormist ühisomand. Üldrahvalik ajaloomälestis. Et päris nii ikka ei saa, et muudame nime ära ja teeme sellest noorte vabaajakeskuse. Esmapilgul võib see tunduda kohatu võrdlusena, aga mina tõmbaksin selle ettevõtmise puhul paralleeli kooseluseaduse pealesurumisega riigikogus. Algul hämatakse ja pärast süüdistatakse “puu- ja põmmpäid” selles, et nad ei hinda vabadust ja kaasaegset kooseluvormi. Olen kaugel uskumast, et Vabamu põhitegevuseks saaks omasooliste paaride pidulik registreerimine pühakoja vahetus naabruses, küll aga näen ohtu, et sellest kohast kujuneb veel üks riigi toitva nisa küljes rippuv mittetulundusühing, kes laulab just sellist laulu, mida Toompeal kuulda tahetakse. Loodetavasti näen tonti seal, kus teda pole, aga mingi sisetunne ütleb, et pärast sildi- ja sisuvahetust muutub ka omandivorm. Ja see koorem jääks juba maksumaksja kanda. Juba praegu võib olla kindel, et meie järgmine president ei ole üles kasvanud heaoluühiskonnas, vaid okupatsiooni tingimustes. Ja lootus sureb teadupoolest viimasena. Riigi sajanda aastapäevani on veel aega, veel jõuaks tekkida diskussioon selles olulises küsimuses. “Esialgu on meil ju veel natuke vabadust päriselt ka veel jäänud, äkki ootaks, enne kui seda muuseumi paigutada?“ kirjutas Rein Raud sotsiaalmeedias. Allikas: Facebook
