Mul on arvutis fail või rubriik, millesse koondan vaariat teemal mitte niivõrd "aia taha läinud" vaid aia taha aetud Eesti Vabariik. Nähtus millest hr. Niklus kirjutab kuulub tollesse rubriiki.
Mart Niklus
Ma pole elus elanud sellises riigis, kus esineks kahte iseseisvuspäeva, rääkimata sellest, et teise lavastamine kipub tegelikku iseseisvumispäeva lavalt lausa trügima. Pealegi on mitmeid põhjusi selle arvamiseks, et Eesti pole praegu iseseisev (unitaarriigi Euroopa Liidu direktiivid näiteks, ja see et meil pole oma raha, ega oma päriselt funktsioneerivat piiri lõuna, lääne ja põhja ning tegelikult ka mitte ida suunal. Too idapiir on üks omaette teema. Olenemate sellest, kas Eston Kohver asus siin või seal pool nn. kontrolljoont, rööviti ta Eesti Wabariigi territooriumilt).
Ma ei ütle, et 20. august ei oma mingisugust tähendust üldse, kuid nii nagu näha võis eilsest televisioonikaamerate ette tiritud ja trüginud seltskonnast, hakkab 20. augusti fetiš tõesti 24. veebruari asendama ja usurpeerima.
Siinkirjutaja arvab tänase päevani, et Rahvarinnete liikumine oli tsentraalselt dirigeeritud Idast ja et me – oma siiani desovetiseerimata seisundis – nagu M. Niklus ikka toonitab, pole ikka veel lõa otsast lahti saanud ega maha rabelenud.
Sellel mis eile toimus oli palju groteskseid elemente, kahjuks nagu mingis sõjaeelses Berliini kabarees.
Tõelised sangarid kuulusid soomusrongide koosseisu, mitte ei röökinud ruuporist, et me pidavat väidetavasti võitma niikuinii.
Mart Niklus räägib jälle tõtt. Kena päeva teile.
Jüri Estam
