Käesoleva aasta aprilli lõpul pöördus Postimehe tegevtoimetaja Mirjam Mäekivi neljateistkümne küsimusega rahvusvaheliselt tuntud antikommunistlikust vastupanuliikumisest osavõtnu poole, kes 7. juuni 2009 valimistel kandideerib Euroopa Parlamenti. Avaldame allpool esitatud küsimused koos Mart-Olav Nikluse vastustega.





1. Miks kandideerite Europarlamenti?

Soovin, et Europarlament hakkaks arutama ka selliseid probleeme, mille päevakorda võtmisest seni on hoidutud. Näiteks kommunismi hukkamõistmine eranditult kõigis selle avaldumisvormides (bolševism, trotskism, stalinism, maoism, eurokommunism, krüptokommunism jne), kommunistide ja kollaboratsionistide isiklik vastutus kommunismikuritegude eest, Nõukogude kommunistliku okupatsiooni läbi Eestile ja teistele Balti riikidele tekitatud moraalsed ja materiaalsed kahjud, Baltimaade riigivõimuorganite ja ühiskonnaelu desovetiseerimine, Eestis, Lätis ja Leedus Nõukogude võimu jäänuste likvideerimine, lähimineviku tippkommunistide heroiseerimise lõpetamine, Eesti Vabariiki okupeerinud Venemaalt kui N Liidu õigusjärglaselt kompensatsioonide nõudmine orjatöö eest GULAGi vangidele, õigusemõistmise vabastamine punasest taagast jpm.

2. Kui Teid valitakse Europarlamenti, siis millised konkreetsed saavutused seate endale eesmärgiks oma saadikuks olemise aja jooksul?

Soovin, et vastavalt Endiste Poliitvangide ja Kommunismiohvrite Rahvusvahelise Assotsiatsiooni (INTER-ASSO) XVI kongressi resolutsioonile (Mostar, 2008) kuulutataks 17. juuni rahvusvaheliseks kommunismi vastu võitlemise päevaks. „Kommunism on küll surnud, kuid keegi pole laipa näinud” (Lennart Meri): tegelikult pole kommunism maailmast ikka veel kaugeltki kadunud. Meenutagem, et 17. juunil 1953 tõusid idasakslased oma kommunistlike rõhujate vastu üles. 17. juunil 1940 algas ka Eesti Vabariigi okupeerimine Nõukogude Liidu imperialistlike vägede poolt. Leina- ja mälestuspäevi on erinevate maade kalendrites piisavalt, vastupanu osutamise tähtpäevi totalitaarrežiimidele vaid üksikud. Europarlament võiks üles näidata initsiatiivi ka Nürnberg-II kokkukutsumiseks.

3. Mida peate oma Eesti eelkäijate suurimaks saavutuseks senise Europarlamendi koosseisu ajal ja miks?

Võib-olla üksnes Tunne Kelami algatust nn totalitaarse kommunismi olemuse selgitamisel, natsismi ja kommunismi (mitte bolševismi, stalinismi jne) võrdsustamisel nii ideoloogiate kui ka praktikana.

4. Mida peate oma tulevase Europarlamendi fraktsiooni senise istungjärgu suurimaks saavutuseks ja miks?

Praegu on veel selgusetu, mis fraktsioon see võiks olla või milliseks ta kujuneb. Loodan, et valijatel jätkub mõistust, julgust ja tahet lähimineviku kommunismiehitajate ja nende kaasajooksikute asemel Europarlamendi uude koosseisu valida senisest rohkem antikommuniste, kes näiteks võitluses nn antifašistide (Tatjana Ždanok jt) vastu suudaksid marumuulased (tegelikult neokommunistid) rahvusvahelistest suhtlemisest ja poliitikast välja tõrjuda.

5. Kuidas suhtute Euroopa ühisesse energiapoliitikasse ja mida saaks Teie seisukoha mõjulepääsemiseks Europarlamendis teha?

Arvan, et energiapoliitikas on eestlastest kõige pädevam asjatundja minu kunagine koolivend akadeemik Anto Raukas, kelle arvamust ma siis täielikult respekteeriksin ning ka Europarlamendis toetaksin.

6. Kas ELi ühine eesmärk langetada CO2 emissiooni 20% on õige eesmärk ja mida selle edendamiseks veel teha tuleks?

Loodusteadlasena arvan, et püstitatud eesmärk on õige ning et selle saavutamiseks tuleb riikide vahel kokku leppida. Igasugust tossutamist on tõepoolest palju, selle ohjeldamiseks oleks soovitav kõikjal senisest rohkem kasutusele võtta näiteks elektritransport.

7. Mida Teie arvates tuleks teha siis, kui Iirimaa ütleb Lissaboni lepingule ka teist korda ei?

Tuleb respekteerida iirlaste ja Iirimaa valitsuse arvamust, võib-olla neilt riigiasjades isegi midagi õppida.

8. Millised on Teie seisukohad Euroopa ühise immigratsioonipoliitika suhtes?

Arvan, et Euroopa senine immigratsioonipoliitika on olnud liiga leebe (et mitte öelda: mõnikord isegi mõistusevastane) ning et eriti siinsete väikerahvaste kaitseks tuleb seesugust poliitikat oluliselt rangemaks muuta. Illegaalsete immigrantide (okupantide, kolonistide) takistamatu sissevoolu tõttu Eesti Vabariiki aastatel 1940-1981 langes eestlaste osakaal selle maa rahvastikus kõigest 61 protsendini ega ole siin isegi veel tänapäeval ennesõjaaegset taset saavutanud. Europarlamendis tuleks ühemõtteliselt selgeks rääkida, mis on patriotism ja mis üleilmastumine, kes siis ikkagi on peremees oma maal, kes on illegaalsed immigrandid, okupandid ja kolonistid (koos oma järglastega) ning kes nn vähemused, kelle kaitseks vahetpidamata soovitatakse välja astuda.

9. Mida arvate eurost ja sellega liitumise kriteeriumitest? Mida teha siis, kui mõni eurot kasutav riik peaks pankroti äärele sattuma?

Eestis on lähiajaloo jooksul kõikvõimalikke rahareforme olnud juba küllaldaselt. Aeg oleks peatuma jääda Eesti kroonile, seda väärtustada ja kaitsta. Ma ei usu, et praeguse valitsemisviisi juures oleks euro kasutuselevõtmine see uus sovetlik IME, millele 1988. aastal suuri lootusi pandi ning mis eesti rahvast ka edaspidi majanduskatastroofist päästaks.

10. Europarlamendi järgmise koosseisu ajal tekib ilmselt võimalus reformida ELi ühist põllumajanduspoliitikat. Kas ja kuidas seda tuleks teha?

Eesti Vabariigis on lõputute „reformide” tulemusel põllumajandus sama hästi kui põhja lastud. ELi ühine põllumajanduspoliitika tuleks usaldada asjatundlike inimeste, see tähendab mitte poliitiliste seiklejate, diletantide ja profaanide kätte. Tingimata tuleb arvestada iga liikmesriigi ajaloolisi kogemusi, kohalikke traditsioone ja eripära, soodustada igati mahepõllundust. Miks me ometi varem suutsime ennast ise ära toita ning põllumajandussaadusi teistessegi riikidesse eksportida, nüüd aga veetakse isegi näiteks piim Lätist, munad Leedust, õunad Poolast jms sisse?

11. Kuidas hindate ELi struktuurifondide raha kasutamise prioriteete ja fondide senist tööd?

Ka siin oleks vajalik asjatundlikkus. Minu arvates poleks mõttekas eurorahadega finantseerida ladusa jutuga tegelinskeid ja kahtlase taustaga organisatsioone.

12. Kas Europarlament ikka vajab kahte parlamendihoonet?

Arvan, et kui eurobürokraatide arvu vähendada, oleks ühest hoonest küllalt.

13. Üheks Europarlamendi liikme ülesandeks on ELi kodumaal esindada. Kuidas vastate lihtsa inimese küsimusele: mis meil sellest Euroopa Liidust üldse kasu on?

Lihtsa inimese küsimus annab tunnistust kainest mõistusest. Vastaksin järgmiselt. Aastatel 1918-1940 ehitati sõjas kannatanud Eesti Vabariik üles ilma eurotoetusteta, kusjuures rahva elatustase esimese iseseisvusaja lõpul oli kõrgem kui tolleaegses Soome Vabariigis. Nn taasiseseisvumisest saab varsti täis peaaegu sama palju aastaid, Eesti riiki on aga selle aja jooksul välisabiga hoitud püsti otsekui tühja kotti. Pole aidanud ei eurobeibed, filigraansuseni viidud ajudeloputus ega ka lõputud reformid. Mis on põhjus? Kes on süüdlased?

14. Millised Teie senised kogemused ja oskused aitavad Teil paremini Europarlamendis toime tulla?

Tartu vaim ja kommunismiehitajate repressioonid teisitimõtleja kallal on kujundanud mu ellusuhtumise ja maailmavaate. GULAGist pärit karastus ja „koolitus”, inimsuhted, omandatud kogemused ja oskused (sealhulgas võõrkeelte valdamine) on aidanud edaspidises elus toime tulla. Arvan, et kõigest sellisest ning veel mõnestki muust omadusest tuleks ka Europarlamendi senise mõtlemisviisi ja tööstiili reformimisel kasu.







Tartus, 30. aprillil 2009

Mart-OlavNiklus, erakond Põllumeeste Kogu



Vikerkaare tn 25, 51006 Tartu

Telefon: 7422 590

Märkmed: