.
«Kutsun üles 18. veebruaril heiskama leinalipud ja valmistuma avalikeks meeleavaldusteks avalikus ruumis üle kogu riigi.»
Mind ei ole õnnistatud erilise talendi ega muude omadustega, mis andnuks võimaluse olla see eestlane, kelle tegude läbi meie riik suurte sammudega edeneks.
Sündisin lihtsate ausate vanemate lapsena. Nende viljakaimad tööaastad sattusid paraku okupatsiooniaega. Austan ja imetlen neid ning elan lootuses ja usus, et minu lapsed ja lapselapsed annavad oma parima Eesti elu edenemise ja mitte pelgalt säilitamise nimel.
Seistes ajateljel nende vahel, olen püüdnud anda oma võimetele vastava, olgugi pisikese panuse, sest mäletan hästi vanaemade meenutusi Eesti ajast ja valitsenud usust meie riigi paremasse tulevikku. Nüüd on meil jälle Eesti aeg.
Ausõna, ma ei purjetanud ümber maailma selleks, et president Lennart Meri mulle riikliku autasu määraks, ega ka mitte selleks, et rahvusooperi peldikus vett visates mulle võõras mees ligi astuks ja heatahtliku naeratuse saatel ütleks: «Ma tundsin teid kohe ära. Te olete ju see kuulus Lennuki kapten.» Ei, ma tegin seda sellepärast, et ei osanud muud teha, mis Eesti mereriiklust natukenegi edendaks.
Võrdväärne lihaste laste müümisega
Ma pole kaotanud usku ega lootust, et kui mitte minu elupäevade jooksul, siis kunagi saab Eesti Vabariigil olema oma uurimisjaam Antarktikas ning sellest tulenev teiste riikidega võrdne otsustusõigus selle maailmajao tuleviku määramisel.
Andsin kaitseväe lahingukoolis sõdurivande ja olen valmis seda esimesel vajadusel täitma. Vastasel juhul, arvan, poleks mul mingit õigustust omada Eesti passi. Ma peaksin sel juhul siit kaduma ja end laias maailmas valenime all varjama. Mul poleks õigust elada kodanikuna riigis, mille kättevõitlemiseks jätsid paljud eesti mehed ja koolipoisid elu või tervise.
See, mida plaanib 18. veebruaril välisminister Urmas Paet vabariigi valitsuse volitusel, on midagi nii erandlikku, et sellele ei oska õiget nime anda. Reetmine? Ei, ka see on kahjuks üpris tavaline nähtus ses patuses maailmas. See, mis nimetatud päeval Moskvas aset leiab, on vähemalt võrdväärne oma lihaste laste müümisega inimkatsetega tegelevale laborile katsejänesteks.
Tartu rahuleping on meie riigi sünnitunnistus ja sellega määratud Eesti-Vene piir ongi ainus piir meie kahe riigi vahel. See, et praegu täidab de facto piiri ülesannet kontrolljoon, on ju ajutine nähtus. Me ei suuda prognoosida, mis on mõnekümne või mõnesaja aasta pärast.
Uue piirilepinguga anname me vabatahtlikult ja pöördumatult ära suure tüki oma väikesest riigist ning nullime Tartu rahulepingu kõige raskemini – vere hinnaga – saadud tulemuse. Selle mõistmiseks ei pea olema jurist. Piisab tervest talupojamõistusest.
Et aga väita midagi vastupidist, peab olema südametunnistuseta küüniline jurist või lihtsalt ükskõikne loll. Viimaste argument on, et milleks meile neid lagastatud maid ja seal elavaid muulasi tarvis on. Aga äkki tulevastel põlvedel on..?
«Kui Molotov ja Ribbentrop / meid nülgisid – see oli ropp, / see oli ropum veel kui ropp, mis Molotov ja Ribbentrop…»
Jaapani ja Venemaa vahel puudub siiani rahuleping, piirilepingust rääkimata, aga see ei sega kahepoolset pragmaatiliselt asjalikku suhtlemist. Jaapanlastel on teistsugune põlvest põlve pärandatav sisemine aukoodeks.
Meil on aga võtnud voli otsustada odavad ühepäevaperemehed, kes tahavad korraga meelt mööda olla nii Moskvale kui ka Brüsselile (loe: Berliinile). Huvitav, kui suure alanduseni on nad üldse võimelised langema?
Öeldakse, et iga rahvas on oma valitsejaid väärt. Ma ei tahaks sellega nõustuda vähemalt niisuguste näidete põhjal, nagu Karl Vaino, Andrus Ansip ja Urmas Paet.
Meedias on valdavad Sotši olümpiamängud, sportlaste dopinguskandaalid, uue erakonna asutamine ning pseudo- ja asendusteemad ning loomulikult kollased tekstid. Piirileppe kohta võib argumenteeritult kriitilistele kirjutistele vastukaaluks leida vaid üksikuid edunupukesi, justnagu valitseks eesti rahva seas üleüldine õnnis ootus, et asi kiiremini tehtud saaks ja riigikogu lepingu ennaktempos ratifitseeriks.
Paraku ei ole rahva käest keegi küsinud, nagu seda näiteks Euroopa Liiduga ühinemise eel tehti. Kas niisuguse totaalse küünilise ignorantsusega saab leppida? Kas olukorras, mis meenutab veiste ajamist Chicago tapamajja, tuleb jääda hirmunud karjaks, kes on ajajatele endiselt lojaalne? Ei, ei tohi, sest enamikul meist on järglased, kelle tulevikuvõimaluste eest me vastutame.
Ilmutagem oma meelsust!
Kogu eelnenud jutt oli mõeldud sissejuhatuseks järgnevale üleskutsele.
Kõik me, kellele Eestimaa on kallis ja kes me tahame selle riigi väärikalt pärandada oma järglastele, peame ilmutama oma meelsust ja tegema seda üleriigiliste avalike protestiaktsioonidega sel ette ära neetud 18. veebruaril.
Ma ei arva, et Tallinnas tuleks teha Kiievit, kuid leinalipud, leinaseisakud, piketid ja muud tsiviliseeritud maailmas aktsepteeritud meeleavaldused on kindlasti õigustatud. Kui meid on palju, siis oleme me nähtav jõud, mis paneb, kui mitte valitsuse, siis vähemalt riigikogu mõtlema. Meeleavaldajate hulk peab saavutama kriitilise massi ja ületama rahvusvahelise uudiskünnise.
Aeg on asuda loosungeid ja plakateid meisterdama! Kindlasti tuleb seda kõike teha kaine peaga, jääda soliidseks ja väärikaks ning välistada igasugune huligaansus, vandaalitsemine ja vägivald. Nii on meie rahval kombeks.
Mistahes jõu kasutamine on õigustatud ainult võimupoolsele füüsilisele jõule vastu seismiseks. Sellise olukorra tekkimisvõimalus on mõistagi hüpoteetiline.
Kuna on tõestust leidnud, et praegust võimu rahva tahe ei huvita, oleme sunnitud lisaks Eesti-Vene piirilepingu allkirjastamise vastu protesteerimisele nõudma ka valitsuse tagasiastumist ja ennetähtaegseid riigikogu valimisi, sest praegusel koosseisul puudub mandaat piirilepingu ratifitseerimiseks.
Nad ei rääkinud enne valimisi, et igal juhul teeme ära, vaid pelgalt suhete parandamisest Venemaaga – petsid valijaid. Rahvas saab leppe sõlmimise üle otsustada ainult järgmistel riigikogu valimistel.
Palun levitage seda üleskutset kõiki kanaleid kasutades. Kui saime hakkama Balti ketiga ja laulva revolutsiooniga, siis ei jää me jänni ka seekord!
Kui mõne hingelt odava juristi abiga fabritseeritakse mind eelnenud üleskutse eest süüdi, olen valmis kandma määratud karistuse ning seda oleks piinlik võrrelda eesti meeste ja koolipoiste surma minemisega Vabadussõjas