Viieaastaselt hakkas ta kirikus pühapäevakoolis käima ja sellest ajast mäletab juubilar mitmeid laule siiani.
Pühapäevakoolile järgnes Hiiumaal koolihariduse ja õmblejaameti omandamine. 13-ndaks eluaastaks, mil ta ema suri, oli ta ema kõrval omandanud enamuse õmblusoskusi. Kogu oma elu on ta tegelnud õmblus- ja käsitööga. Paljudele eestlastele on ta veel tuntud hea ja maitsva leiva tegijana.
1944. a sõjakeerises põgenes ta koos oma abikaasa Roberti ja paljude teistega paadis Soome kaudu Rootsi ja sealt edasi San Jose'sse, Californiasse, kus ta on juba üle 55 aasta elanud ja kus surid ta mees ja poeg Raivo. Eluraskustele vaatamata on juubilar säilitanud hea tervise. Ta on San Francisco Seenioride Klubi auliiga liige ja jagab lahkelt oma mälestusi, elutarkust ja oskusi klubi igakuulistel koosviibimistel, saades selleks abi ja toetust vennapojalt Ronaldilt, kes korraldab ka suure juubeli peo, kuhu oodatakse külalisi ka Eestist. Eesti, ja eriti Hiiumaa juubilari sünnimaana on jäänud talle väga südamelähedaseks ja sealt pärinevad ka tema kõige paremad mälestused.
Sõprade poolt kogutud ühiskingi raha soovis juubilar annetada Eesti Vigastatud Sõjameeste Ühingu toetuseks.