MARTIN HELME
Terve mõistuse sündikaat.
Äsjaste USA valimiste üks keskseid loosungeid oli «Throw the bums out!» ehk «Visake närud välja!». Kui võtta lihtsalt ja lühidalt kokku, mida kätkeb endas rahvavõim ehk demokraatia, siis on see kodanike võim oma valitsust vallandada ja uus juhtkond asemele panna. Ameerikas see just praegu juhtuski.
http://www.syndikaat.ee/news.p...
Muidugi, kuna tegu oli vahevalimistega, kus korraga valiti kõik 435 alamkoja saadikut, kolmandik sajast senati saadikust ja 35 kuberneri viiekümnest, ei eruta see muud maailma pooltki nii palju, kui ühe isiku ümber tiirlevad presidendivalimised. Aga tähtsad olid need valimised sellegipoolest.
Tasub alati meeles pidada, et Ameerika Ühendriigid on föderaalne riik, kus Washingtonil on põhiseaduse järgi vähem võimu ja volitusi osariikide üle kui Brüsselil Lissaboni leppe järgi Euroopa Liidu liikmesriikide üle. Seal - erinevalt Eestist või Saksamaast - saab osariigi parlament ja kuberner tõepoolest oma võimuala poliitikat määrata - näiteks kas või surmanuhtluse asjus. Ka praegustel valimistel oli üks keskseid teemasid keskvõimu üha jõhkram ülerullimine kohalikest võimutasanditest.
Teiseks on USA põhiseaduse kirjutanud inimesed, kes suhtusid riigivõimu ülima umbusuga ning olid veendunud, et inimestel on loomupärane kalduvus võimu juurde ahnitseda ja kuritarvitada. Selle vastu lõid nad mehhanisme, mis piiravad võimulolijate tegevust. Üks selliseid mehhanisme ongi valimiste hajutamine eri aastatele, teine aga föderaalse rahakoti andmine kongressi kätte, kes saab nii piirata presidendi tegevusvabadust. Ning küsimus raha kulutamise üle oligi neil valimistel kõige tähtsam.
Ameerika on suuremas osas parempoolne riik. See on enamasti põhjus, miks lootusetult vasakpoolsusest läbi imbunud Euroopa, USA enda meedia ja akadeemiline eliit ning Hollywood Ameerikasse nii põlglikult suhtub. Parempoolsus tähendab konservatiivsust moraaliküsimustes, aga ka arusaamist, et raha ei kasva puu otsas ja rikkus ei teki selle ümberjagamise, vaid juurde loomise kaudu.
Küllap mäletavad paljud veel aega, kui George W. Bush oli USA president ja pahatahtlikud kommentaatorid ilkusid lakkamatult selle üle, kuidas ta riigi pankrotti ajab. Tegelik tõde on muidugi see, et hoolimata maksualandustest ja sajandialguse majanduslangusest ning Iraagi sõjast oli USA eelarvedefitsiit Bushi ajal kõige enam 2,8 protsenti SKTst, olles valitsemisajal keskmiselt 2,2%. Euroopas, kus pole ainsatki eelarvedefitsiidita riiki ja kus isegi buumi ajal rikkusid suurriigid aastast aastasse rahaliidu 3,5%lise lae nõuet, oli selline ilkumine eriti kahepalgeline.
Seesama vasakpoolne meedia ei tee aga piuksugi Obama hüperkulutamise puhul. USA riigivõlg on kahe viimase aastaga kasvanud 30%lt SKTst 60%le ja eelarvedefitsiidi põhjal võiks Ameerika olla juba eurotsooni auliige. See on saavutatud bürokraatia hüppelise suurendamisega ja riigi poolt juurde trükitud raha paiskamisega majandusse lootuses, et taoline massilist korruptsiooni tekitav ja ülimalt ebatõhus viis aitab valijaid osta. Euroopas vast aitabki, Ameerikas mitte.
Veelgi enam, Obama valitsuse poolt juurde trükitud 787 miljardit dollarit, mis pidi looma miljoneid uusi töökohti, ajas valitsuse ainult võlaauku, tööpuudus on aga jätkuvalt kõrgeim pärast Teist maailmasõda. Töökohti pärsib ka Obama tervishoiureform, mis vasakpoolses uuskeeles räägib kulude kokkuhoiust, lubades samas tasuta tervishoidu kõigile. Päriselus tähendas see aga kulude kasvu ja tervishoiu kättesaadavuse vähenemist. Kõige selle juurde on käinud tohutu bürokraatia kasv Ameerikas, mis omakorda pärsib ettevõtlust ja töökohtade loomist.
Mõistusega inimesed saavad neist numbritest aru. Mõistusega inimesed näevad ennustusi, mis ütlevad, et samal kursil jätkates maksab USA valitsus kümne aasta pärast 20% oma maksudest saadavast tulust puhtalt võlaintressideks. Saavad aru sellestki, et neid intresse kasseerib peamiselt USA valitsuse võlakirju kokku ostnud Puna-Hiina valitsus, kellele see on nii tulus äri, et mõne aasta pärast peaks summa katma kogu Hiina sõjalised kulutused, mis jäävad praegu 100 miljardi dollari piirimaile. Kui kommunistid asuvad vallutama USA liitlast Taiwani, siis teevad nad seda ameeriklaste rahaga.
Niisiis vallandasid ameeriklased esimesel võimalusel oma poliitikud - peamiselt demokraadid, aga massiliselt ka demmidega sama sammu astunud pseudoparempoolsed, ning panid asemele inimesed, kes lubasid, et nad keeravad Obamal rahakraanid tihkelt kinni ning asuvad majandust elavdama äraproovitud viisil - makse alandades ja bürokraatiat vähendades. Et seda sai teha, näitab, et Ameerikas on võim veel rahva käes. Teeb kadedaks. Sest kui nüüd mõelda eelseisvatele valimistele Eestis, kas keegi näeb valikuid, et Eesti valija saaks närud välja visata?
MARTIN HELME: Demokraatia elab veel Ameerikas
Arvamus
TRENDING
