MArtin Helme
Ma olen püüdnud mitte olla ülemäära karm uue valitsuse tegevuse või tegevusetuse osas. Olen ise selle laua taga istunud ja tean, kui keeruline on kõike erinevat ja vastukäivat infot silmas pidades langetada otsuseid, mis sõna otseses mõttes on elu ja surma küsimused. Seda enam on vastik vaadata, kuidas olukorra üle täielikult kontrolli kaotanud uus peaminister keskendub oma läbikukkumises süüdistustele sellest, mida enne teda tehti.
Kui koroonakriis algas, siis me saime kõik aru, et tegemist on väljakutsega, mis vajab ühist pingutust ja ühiselt tulemustele keskendumist. Tollane opositsioon eesotsas Reformierakonnaga ei suutnud aga kuigi kaua end tagasi hoida ning asus valitsust igas küsimuses mustama ja ründama. Kusjuures, väga populistlikult, lähtudes primitiivsest maksiimist, et nõiamoor on alati vastu. Kui valitsus tegi nii, siis Reform leidis, et oleks tulnud teha naa ja kui valitsus tegi naa, siis nõudsid reformikad kohe, et tegelikult tuleb ikka teha nii. See oli väiklane, populistlik, ärapanev politikaanlus. Nagu öeldud, ma olen üritanud sellist lahmimist ise vältida.
Paraku on olukord sedavõrd tõsiseks muutunud, et mingil moel ei ole võimalik vaikides pealt vaadates lihtsalt lasta valitsusel kogu Eestit katastroofi triivida. Samuti ei saa nõus olla, et oma tänaseid saamatusi ja rapsimisi lükatakse süüdimatult eelmise valitsuse kaela. Me tegime piiranguid õigeaegselt ja proportsionaalselt. Ja erinevalt tänasest valitsusest, koos piirangutega kommunikeerisime alati välja ka toetusmeetmed. Mitte kunagi, tõesti mitte kunagi, ei lubanud me endale sellist õelat sisistamist, nagu oli sel neljapäeval valitsuse pressikonverentsil, kus inimesi ja ettevõtteid ähvardati ning süüdistati. Veelkord, meie mõistsime, et me oleme selles olukorras kõik ühiselt ja ei ole nii, et on tubli ja hea valitsus, kes teeb kõik õigesti, aga vaat need lollid inimesed ja kaabakad ettevõtjad ei täida käsku, nagu peab.
Poliitika on veenmise kunst. Juhtimine on usalduse ja kindlustunde loomise kunst. Selles on tänane peaminister täielikult läbi kukkunud. Küllap ta teab seda isegi ning selle tõttu urisebki igas suunas.
Meie valitsus kehtestas detsembris lisapiirangud. Need olid tähtajalised. Nende eesmärk oli viia nakatumiskordaja ehk R alla ühe. Tähtaeg sai läbi siis, kui valitsus oli juba kukkunud. Jüri Ratase viimasel valitsuse istungil arutati, kas meetmeid pikendada või mitte. Sõnum teadlastelt oli selge: R ehk nakatumiskordaja on langenud alla 1,0. Seda näitab tagantjärgi ka graafik, nakatumised olid jaanuari keskel kerges languses. Meetmete pikendamine vajanuks eraldi otsust, see vajanuks eraldi eelarvelisi arvutusi kompenseerimisest. Oli seisukoht, et eelarveotsuseid peaks vana valitsus tegema võimalikult vähe. Oleks R olnud üle ühe, oleks me ilmselt meetmeid pikendanud. Kõigele lisaks rääkis Tanel Kiik talle omase pioneeriliku jutukusega, kuidas vaktsineerimine edeneb plaanipärast ja kõik on hästi.
Eelmine valitsus sai koroonakriisiga hästi hakkama, kuna kõik tunnetasid vastutust. Nõrgim lüli oli alati Tanel Kiik, kelle tegemata töö klaarisid ära peaminister, rahandusminister, siseminister, majandusminister, riigihaldusminister. Täna oleme paraku olukorras, kus kaks võtmeministrit, peaminister ja seesama ametis olnud terviseminister, ei tule oma ülesannetega absoluutselt toime. Kõrval ei ole ka kedagi, kes nende eest kataks. Selle asemel oleme jõudnud iga kriisi tüüpilisse faasi, kus otsitakse oma ebaõnnestumise tunnistamise asemel süüdlasi. Ja nagu Eestis kombeks, süüdi on ikka EKRE, olgu ta valitsuses või opositsioonis.
Kallis valitsus, võtke end kokku. Olukord on teie tehtud ja teie vastutada. Aasta pikkune kogemus kinnitab, et kui valitsus näitab selget suunda, võtab end rahvas ka kokku!
Martin Helme
