Küllap on kõik vahel märganud järjekordset infokildu, et Eesti on üks maailma õnnetumaid, suitsiidialtimaid, aidsihaigemaid, hasartmängivamaid, alkoholilembesemaid, narkootikume tarbivamaid jne ühiskondi.
Just nendele ja muudele lokkavatele sotsiaalsetele probleemidele viidatakse, kui räägitakse lahutuste, abortide ja üksikvanemluse sagedasest esinemisest. Mis omakorda toovad kaasa sündimuse kehvad näitajad, aga ka eestlaste lahkumise oma õnnetult, stressis kodumaalt
Levinud tarkuse järgi on elu lühike ja raske ning sellelt tuleb võtta, mis võtta annab. Elada päev korraga ja ilmtingimata iseendale! Ja kui asjale nii läheneda, siis on ju lakkamatu joomatrall, surmasõidud, pealiskaudsed ja kiiresti purunevad intiimsuhted ning üleüldine nihilism kõikide normide ja väärtuste suhtes asjade loomulik kurss.
Ainult et selle kursi tagajärjeks on füüsiliselt ja vaimselt läbipõlenud, elus pettunud ja kõige suhtes rõõmutuks muutunud inimesed, kellel on aina vähem tahtmist ja soovi midagi luua või saavutada. Kõik on nagunii kaduv, üürike ja mõttetu — teate küll, „suva” — ning oma hingetühjust üritatakse ravida veelgi rajuma pidutsemise, ägedama kihutamise ja suurema seksuaalpartnerite arvuga. Suletud ring, allakäiguspiraal, lootusetus.
Eestis — nagu ka mujal Euroopas — aetakse paaniliselt taga lõbu, samas ei suudeta millegi üle rõõmu tunda. Mitte et neid kahte asja peaks vastandama või üks välistaks teist, kuid neil on oluline vahe.
Lõbu on ajutine, pealiskaudne, tekitatud. Teda seostatakse tegevusega, füüsilise naudinguga. Lõbu aetakse taga joomise ja narkootikumidega, lõbuks kvalifitseerub juhuseks, seda saadakse närvikõdist, olgu siis tegu ekstreemspordis või lihtsalt autoga kihutades.
Rõõm ei pruugi kätkeda action´it, rõõmu tunnevad inimesed oma lastest, abikaasaga koos olemisest, tööl või koolis saavutatust. Rõõmu tunneb inimene, kes teab, et ta on käitunud õigesti või teinud head. Käsi püsti, kes peab head eksamihinnet või heategevusele tehtud annetust lõbuks! Aga rõõmuks?
Kuidas sa aga teed head või käitud õigesti, kui head ja õiget pole olemas? Meie ajastu väärtushinnangute süsteem põhineb ju agressiivsel moraalirelativismi propagandal. Pole olemas head ega halba, kõik on suhteline — ühe mehe terrorist on teise mehe vabadusvõitleja.
Pealtnäha väga ahvatlev ja praktikas esialgu väga mugav. Keegi ei saagi kunagi käituda „valesti” või „halvasti”, sest sääraseid kategooriaid ei eksisteeri. Pole normi, pole õiget või valet.
Mis aga juhtub ühiskonnaga, kus ka kurjategijaid peab mõistma, abort on põhjendatav majanduslike argumentidega, lastele porno tutvustamist kompleksivaba mõtlemise kujundamiseks peetakse progressiivseks ja homosuhteid üritatakse kangekaelselt mahutada „normaalsuse” mõiste alla? Mis on selle hind, kui sa saad elada ilma, et peaks kunagi kartma käituda häbiväärselt, taunimisväärselt või ebamoraalselt?
Hind on see, et sa ei saa kunagi käituda väärikalt, õiglaselt, head tehes. Ja kui sa neid asju teha ei saa — vähemalt ei hinda seda keegi —, kaob su elust ära rõõm ning alles jääb vaid lõbu. Lõbu, mis ei tunne mingeid piiranguid, sest iga tegevus, olgu ta nii amoraalne või dekadentlik kui tahes, on põhjendatav ja õigustatav…lõbu endaga.
Nii indiviidi kui ka ühiskonna jaoks on selline tee loomulikult tupik. Sellesse tupikusse ei jõutud üleöö. Eesti (ja Euroopa) moraalne allakäik on kristlike moraalinormide ja väärtushinnangute sihikindla väljajuurimise tulemus. Mitte asjata ei pidanud marksism hädavajalikuks kuulutada kirikut ja usku „töörahva” vaenlaseks. Vasakpoolsed teavad, et ilma moraalinormide ja kultuuriliste hoiakute ümberdefineerimiseta pole võimalik murda väikekodanlust. Ilma kesklassi traditsiooniliste moraalihoiakute lõhkumiseta ei saa edendada aga „progressiivse” ühiskonna ehitamist.
Euroopas on sajandeid moraalse kompassi hoidjaks olnud kristlus. Just piibellikud kõlblusnormid on olnud see baas, mis andis eurooplastele kultuurilise identiteedi, enesekindluse ja edasipürgivuse. Kristluse väljatõrjumise järel on tekkinud tühimik, mida ei täida sugugi mitte religiooni kammitsaist vabanenud valgustatud uue ajastu inimesed, vaid ennasthävitavad, veeuputuseelse mentaliteediga ühiskonnad, kus aina jõulisemalt kinnitab kanda üks teine, agressiivsem religioon — islam.
Olen korduvalt kuulnud agnostikuid väitmas, et nad suudavad olla kõlbelised inimesed ka ilma selleta, et kirik neile instruktsioone jagaks. Pole kahtlust, et mitteusklike hulgas on häid ja eetilisi inimesi, nii nagu usklike hulgas on kaabakaid. Ometi on säärane ilma kindla moraalse vundamendita inimene ikkagi vaid ajutine nähtus. Tema moraalinorm muutub lihtsalt aeglasemalt, kui „progressivistid” tahaks.
Mille põhjal otsustab mõni inimene, et üks või teine tegu on õige, moraalne? Kommunismiehitaja moraalikoodeksi põhjal? Sellesama väärastunud tolerantsidogma põhjal, mis käseb sallida kurjategijaid, terroriste, perverte ja keda kõike veel, tümitades samas kõike, mis oli kunagi õigeks peetud? Oma südametunnistuse põhjal? Aga kust südametunnistus oma hinnangud ammutab? Eks ikka ümbritsevast ühiskonnast.
Valdav osa inimesi järgib siiski üldkehtivat ja aktsepteeritud normi. Nad on seda enam segaduses ja skisofreenilised, mida amorfsem või lagunenum see norm on. Inimesed, kes on kasvanud üles nihilistlikus keskkonnas, kus õiget ja valet polegi, ei saa käituda kõlbeliselt, sest neil puudub lähtekoht millegi hukka mõistmiseks või heakskiitmiseks.
Praegu võivad nad veel mõista, et valetamine ja varastamine on vale. Aga kui neile aastakümneid selgitatakse, et valet pole olemas? Et teistelt oma tarbeks võtmine polegi halb? 30 aasta eest leppisid kõik inimesed üksmeelselt, et homoseksualism on vale. Relativistlikus maailmas on põlvkonna jooksul väärtushinnanguid ümber kujundatud ja inimene, kes soovib järgida head normi, ei võta enam sel teemal taunivat seisukohta. Tal lihtsalt puudub lähtekoht, mille alusel seda teha.
Välja arvatud muidugi inimesed, kes hoolimata progressiivsest ateistlikust propagandast pole hüljanud oma moraalikompassina religiooni. Sellel seltskonnal on õige ja vale, hea ja halb olnud paigas viimased 2000 aastat ja pole karta, et need hoiakud oluliselt muutuks. Kui meie eesmärk on muuta Eesti õnnelikumaks ja rõõmsamaks, siis pole olemas ühtegi muud varianti kui muuta kindlal, kõikumatul alusel olev moraal taas üldkehtivaks.
Elu on näidanud, et püsivalt suudab seda pakkuda ainult kristlus. Eesti rahvas jääb püsima vaid juhul, kui ta on valmis loobuma ateismi valest ja moraalirelativismi hukutavast peibutusest ning pöörduma tagasi siin sajandeid valitsenud moraalinormide juurde. Võib ju vaimutseda võimaluse üle juurutada Eestis budismi või maausku, praktikas pole sellel aga lihtsalt mingit kandepinda.
Tegelikult on meil pikas perspektiivis vaid kolm võimalust: saada taaskristianiseeritud rahvaks, muutuda suure osa muu Euroopaga islamistlikuks — või pärida hukatus.
Paraku pole hetkel Eestis näha ühtegi jõudu, kes rahva taaskristianiseerimisega tegeleda tahaks või selleks võimeline oleks. Päris kindlasti puudub selleks sisemine energia ja motivatsioon EELK-l ning teistel suurtel etableerunud usuorganisatsioonidel.
Ometi janunevad õnnetud, stressis ja sihi ning pidepunkti kaotanud inimesed vaimsuse järgi, janunevad selle järgi, et oleks jälle üheselt mõistetav õige ja vale, et oleks normaalsus. Ja kui pind on küps, siis on vaid aja küsimus, millal keegi külvama hakkab.