Hakkan varsti lennuki peale kobima, selja taga kaks päeva Euroopa rahandusministrite koosolekuid ehk Ecofin nõukogu, kui Brüsseli keeles rääkida.
Eesti meedia viimaste nädalate ja kuude kajastuse põhjal võib jääda mulje, nagu oleks Eesti meie erakonna valitsuses osalemise tõttu muutunud paariaks, pidalitõbiseks, kellega keegi ei taha enam rääkida. Võin oma värske isikliku kogemuse põhjal öelda: mitte midagi taolist.
Kolleegid teistest riikidest olid väga sõbralikud, soovisid õnne ametisse saamise puhul ning jõudu tööle.
Euroopas toimuvad valimised mõnes riigis iga natukese aja tagant ning valitsused vahetuvad kogu aeg. Kellelegi ei tule pähegi hakata tegema näguseid selle pärast, et valitsuses osaleb mõni erakond, kellega nad kodumaal koostööd ei teeks. Samuti nägin väga lähedalt, kuidas kõik riigid seisavad oma huvide eest, ajavad oma asja. Meie peame sama tegema!
Kahe päeva jooksul oli juttu õige mitmetel erinevatel teemadel, millest suurem osa on loksunud juba mõnda aega ja loksuvad veel edasi. Mul oli aga eriti hea meel, et kuigi ma töökoosolekutel rääkisin kolleegidega inglise keeles, siis ametlikul koosolekul panin kõlama ilusa eesti keele.
