Veiko Vihuri -
18. detsember 2018
http://objektiiv.ee/martin-hel...Kristlased peavad enda eest seisma, kuid ka eeskujuks olema. Kõige tähtsam on mitte maha salata oma usku, tõdeb Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna aseesimees ja EELK Tallinna Toompea Kaarli koguduse nõukogu liige Martin Helme. Intervjuu avaldati algselt veebilehel Meie Kirik. Martin Helmet usutles Veiko Vihuri.
Veiko Vihuri: Martin, alustame sellest, et sa oled EELK Tallinna Toompea Kaarli koguduse liige. Räägi mõne sõnaga, kuidas oled seni oma koguduse ja laiemalt kiriku elus osalenud.
Martin Helme: Jah, olen koguduse liige alates 2004. aastast. Minu emapoolne suguvõsa on igiammustest aegadest sama koguduse liikmed olnud. Ka minu õed ja nende lapsed, kellest osadele olen ristiisaks, on Kaarli liikmed. Mu oma lapsed ja abikaasa on aga ristitud Tallinna Jaani koguduses, kus me muide lasime end laulatada siis, kui meil oli täis neliteist aastat ilmalikku abielu ja meie kõrval oli neli teist inimest veel ehk neli last. Nemad on ka Jaanis ristitud, vaid kõige noorem, viies laps on ristitud Nõmme Rahu koguduses.
Nii läks, sest ülejäänud pere otsustas koguduse vahetada kodule lähemal oleva Nõmme vastu, kus me nagunii kõige rohkem käime. Mina jäin siiski oma suguvõsa traditsiooni arvestades Kaarlisse, ikkagi konservatiiv!
Teine põhjus on see, et olen kolmandat koosseisu Kaarli koguduse nõukogu liige ja mõned aastad tagasi olin ka juhatuses mitu aastat. Panin juhatuse liikme ameti maha veidi aega pärast parlamenti saamist, sest töökoormus muutis väga keeruliseks selle töö ülesannete täitmist sellise pühendumusega, nagu oleksin soovinud.
Aga olen väga õnnelik ja tänulik selle perioodi üle, sel ajal alustasime Kaarlis kiriku suurt siseremonti ning käivitasime kristliku erakoolina Kaarli kooli, mille innukas toetaja ma olin. Minu juhatuses olemise ajal panime käima ka oreli remondi, mis oli väga suur ja kulukas ettevõtmine ja mis on tänaseks lõpuni viidud. Samuti olen juba õige mitu aastat Kaarli koguduse poolt valitud saadik Tallinna praostkonna sinodil.
Seega oleks mul koguduse vahetamise järel tulnud pooleli jätta või katkestada mitmed tegevused, mida hea meelega tegin, ja nii jäingi edasi oma vanasse kogudusse, kuigi pereliikmed täies koosseisus kolisid Jaanist Nõmmele.
Lisaks sellele, et Kaarli kirik on mulle väga armas, on ta mulle ka väga mugav. Saan Toompealt otse minna nädala sees toimuvale missale, olen selle jaoks oma ajakavas alati aja reserveerinud. Minu töö on selline, et väga sageli olen nädalavahetuseti erinevatel poliitüritustel, sest tööl käivad inimesed saavad argipäevadel koosolekutel käia ainult õhtusel ajal. Selle tõttu pannakse sageli üritusi nädalvahetusele ja see muudab pühapäeval kirikusse jõudmise sageli võimatuks.
Viis mõtet Martin Helmelt:
Rahvuslus on Euroopas tihedalt seotud kristlike väärtustega.
Konservatiivsus euroopalikus kultuuriruumis toetub kristlikele väärtustele.
Eesti ei ole ilmalik riik, vaid riik, kus pole riigikirikut.
Kõige tähtsam on mitte maha salata oma usku.
Parteid ei tegele evangeliseerimisega, misjonitööd peavad tegema kristlased ise.
Veiko Vihuri: Ma ei oska öelda teiste konfessioonide kohta, ent üsna mitmed luterlased – nende seas on ka kirikuõpetajaid – on traditsiooniliselt toetanud IRLi ehk praegust Isamaad. Milline on EKRE ehk rahvuskonservatiivide suhe kristlusega?
Martin Helme: Meie enda hinnangul on suurem osa eesti kristlastest siiski meie toetajad – pean silmas just tavalisi koguduste liikmeid ja just selliseid, kes ka päriselt kirikus käivad, mitte ei pea end ähmaselt kristliku kultuuriruumi liikmeteks. Kristlased on väga suur ja aktiivne osa ka meie liikmeskonnast, meil on erakonna sees ka Kristlaste Ühendus. Usun, et selle põhjuseks on eelkõige meie väga põhimõttekindel hoiak homoküsimuses, aga ka see, et me oleme rahvusluse tõrviku peamised kõrgel hoidjad Eestis.
Kristlaste jaoks on arusaam sellest, et igale rahvale on antud oma maa, mida tuleb hoida ja armastada, sügavalt juurdunud hoiak, millest moraalsetest ja kultuurilistest alustõdedest irdunud inimesed ilmselt päris lõpuni aru ei saagi. See hoiak on seda sügavam, et kristlaste jaoks on Maarjamaa mitte mingi ajahämarusest pärit arhailine nimi, nagu näiteks Lindanise või Ugandi, vaid see on väga tugeva usulise märgiga sõnum.
Meie arusaamist mööda toetub konservatiivsus euroopalikus kultuuriruumis kristlikele väärtustele ja seega on väga loomulik, et eesti kristlased meid toetavad.
Samuti peame täiesti endastmõistetavaks, et rahvuslus on Euroopas tihedalt seotud kristlike väärtustega. Eriti kehtib see protestantliku Euroopa kohta, kus rahvuslik eneseteadvus ja rahvuslik kultuur, aga ka rahvuslik ärkamine tekkis paljuski selle najal, et piiblit hakati tõlkima kohalikesse keeltesse.
Kristlaste jaoks on arusaam sellest, et igale rahvale on antud oma maa, mida tuleb hoida ja armastada, sügavalt juurdunud hoiak, millest moraalsetest ja kultuurilistest alustõdedest irdunud inimesed ilmselt päris lõpuni aru ei saagi.
Või tuleme Rootsi ajast Vabadussõja aega ja näeme, et kõik meie vana-vanaisad, kes võitlesid iseseisva Eesti rahvusriigi eest, olid viimseni kristlased, üdini kristliku rahvakiriku kultuuri vormitud.
Ma leian, et rahvuslik meel ja kristlik moraal ei ole küll üks-ühele kattuvad – eriti praegusel ajastul – kuid on selgelt üksteist toetavad ja täiendavad ja moodustavad põhituumiku sellele küsimusele, millele iga inimene vastust otsib ehk: kes ma olen?
Veiko Vihuri: Miks võiksid kristlased just EKRE poolt hääletada? Hoolivusest, õiglasest ühiskonnast, kristlike väärtuste hoidmisest jms räägivad ju ka mõned teised erakonnad.
Martin Helme: Kõige olulisem märksõna vast on tõearmastus. Jah, hoolivusest ja õiglusest räägivad kõik, eriti armastavad sellest rääkida vasakpoolsed, aga kas nad räägivad seda ka tões? Või on see mao meelitus, millega inimest eksitatakse? Eks Jevgeni Ossinovski taolised kristlasi põlastavad ateistid ole niipalju nutikad ikka, et teavad, millistele sõnumitele rõhuda, et inimesi manipuleerida. Kristlased on valmis olema andestavad, halastavad, alandlikud, pika meelega, sest nii on meid õpetatud.
Aga meid on ka õpetatud kurja ära tundma ja sedagi, et põrgutee on sillutatud heade kavatsustega. Kas mitte ei käi see suurepäraselt just immigratsiooni õigustamise kohta? Inimesed, kes räägivad headest kavatsustest vaeste võõrsilt pärit kannatajate suhtes, sillutavad ju mitte ainult meie rahvale, vaid tervele maailmajaole ja kristlikule tsivilisatsioonile teed põrgusse.
Kristlased ei pruugi alati olla valmis reaalses elus pöörama ette teist põske ega suuda armastada oma vaenlast, aga kui neile öelda, et kes teist on patuta, et võib visata esimese kivi, siis teab hurjutaja väga hästi, et see muudab kristlase kohmetuks, paneb ta kaitsepositsioonile.
Sageli on tegemist aga väga saatanliku võttega pöörata kristliku õpetuse mõned tsitaadid kogu ülejäänud kristliku õpetuse vastu. Sest põse ette keeramise või kiviga viskamise vastu paneb enesekindel kristlane omapoolse tsitaadi: „Ärge arvake, et ma olen tulnud rahu tooma maa peale! Ma ei ole tulnud tooma rahu, vaid mõõka!“ (Mt 10:34) Või: „Kui sa aga teed kurja, siis tunne hirmu, sest ta ei kanna mõõka asjata, ta on ju Jumala teener, kättemaksja nuhtluseks sellele, kes teeb kurja.“ (Rm 13:4) Ja vaatame siis, mida kodukootud ateistidest teoloogid selle peale puterdavad!
Mina ei ole teoloog ega ürita väita, et oskan pidada teoloogilisi vaidlusi. Küll aga olen täiesti kindel, et iga inimene, kes piiblit veidigi põhjalikumalt loeb, ei saa sealt kuidagi välja lugeda sotsiaaldemokraatiat või humanismi, vaid ikka isiklikku valikut ja vastutust rõhutavat, ligimese armastamist ja toetamist suunavat sõnumit.
Kristlik sõnum on, et kui su ligimesel on külm, anna talle seljast oma mantel, tee isiklikult midagi, ohverda enda heaolu. Mitte see, et las valitsus võtab sinu rikkamalt naabrilt seljast tema mantli, mida siis poliitikud saavad jagada oma semudele, teeseldes, et nad hoolivad ligimesest.
Kui aga rääkida päevapoliitilistest valikutest, siis on ju igaühele, kes vähegi ühiskondlikke protsesse jälgib selge, et kristlased on muutunud taas tagakiusatavateks ja seda mitte kusagil Lähis- või Kaug-Idas, vaid siinsamas Euroopas.
Näiteid sellest, kuidas vasakliberaalne riigivõim sunnib kristlasi lahti ütlema oma usust, maha salgama oma õpetuse, läbi viima protseduure ja rituaale, mis on vastuolus nende õpetuse ja südametunnistusega, on tohutult. Näiteid sellest, kuidas niinimetatud vihakõne paragrahvidega sunnitakse kristlasi hoiduma oma usutõdesid kuulutamast isegi kirikus, rääkimata tänaval, on üha rohkem.
Peamisteks ründajateks on loomulikult homoaktivistid, kelle eestkõnelejateks Eestis on mõistagi sotsid, reformarid, aga nüüd ka Eesti 200 ja valitsusse saamise järel on paljastanud oma kahepalgelisuse homoteemal ka Keskerakond, kes hääletas mitu korda maha kooseluseaduse tühistamise.
Selles mõttes on ikka uskumatu nahaalsus, kui sotside juht Jevgeni Ossinovski pöördub kirikute poole, et need toetaks tema ideoloogilisi võitlusi. Sellist jultumust saab omada ainult keegi, kelle vaimne inspiratsioon tuleb üheselt kurjuse jõududelt. Nad on tõearmastuse täielikud vastandid. Kõik, mida nad teevad, on vale ja võlts.
Veiko Vihuri: Kuidas näed usuvabaduse, laiemalt sõna- ja südametunnistuse vabaduse olukorda Eestis? Öeldakse ju, et meil on ilmalik riik ja usku ei tohi peale suruda. Või siis öeldakse kristlastele, et neelake oma usulised veendumused alla, kui tulete avalikku sfääri.
Ometi on meie kristlased, eriti kirikute juhid, selle loosungi paljuski omaks võtnud ja leppinud, et kristlased peaks olema justkui ainus seltskond, kellel ei tohi ühiskonnaelus olla mingit kaasa rääkimise õigust. Kõik teised võivad, lausa peavad kaasa rääkima – homodest loomakaitsjateni, õlletootjatest IT-sektorini, kõik on kodanikuühiskonna osa. Ainult kristlased ei tohi. Jamps. Mitte ainult ei tohi, vaid peavad!
Martin Helme: Olukord on halb ja läheb järjest halvemaks. Eesti traagika on selles, et kui nõukogude võim tegeles viiskümmend aastat väga jõhkralt kristliku väärtusruumi ja pärandi hävitamisega, siis peale meie otsust liituda Euroopa Liiduga oleme võtnud väga pikkade sammudega järgi Lääne n-ö ametlikule ideoloogiale, mis on taas antikristlik. Eks juured ole ju samad.
Nõukogude Liit oli marksistliku ideoloogia ametlik kandja, Euroopa Liit on neomarksistliku ideoloogia mitteametlik kandja. Aga vaenlane on ikka sama. See on perekonda, traditsioone, rahvuslust ja südame- ning sõnavabadust vihkav sotsialistlik utoopia.
Kuna meil oli niigi suur väärtuste lammutustöö eelnevatel aastakümnetel tehtud, siis on viimase 15–20 aasta moraalne lammutustöö Eestis edenenud vägagi jõuliselt.
Eesti ei ole põhiseaduse järgi ilmalik riik. Eesti on riik, kus puudub riigikirik. See on põhimõtteliselt täiesti teine asi. Riigikirik on näiteks Suurbritannias, kus kuninganna on anglikaani kiriku pea. Ilmalikkus on ka ideoloogia. Kui meil on riik, milles on sõna- ja südametunnistusvabadus, samuti usuvabadus, siis ei ole mõeldav, et keegi otsustab kusagil, et meil on ilmalik riik – see riivaks kohe terve hulga inimeste väga põhimõttelisi põhiõigusi.
Ometi on meie kristlased, eriti kirikute juhid, selle loosungi paljuski omaks võtnud ja leppinud, et kristlased peaks olema justkui ainus seltskond, kellel ei tohi ühiskonnaelus olla mingit kaasa rääkimise õigust. Kõik teised võivad, lausa peavad kaasa rääkima – homodest loomakaitsjateni, õlletootjatest IT-sektorini, kõik on kodanikuühiskonna osa. Ainult kristlased ei tohi. Jamps. Mitte ainult ei tohi, vaid peavad! Teisiti ei ole võimalik hoida ja kasvatada seda kultuuri, mille loomuliku voolu osad me oleme. Toimub kultuurikatkestus, meil ei ole minevikku ja ilmselt avastame liiga hilja, et ei ole ka mingit tulevikku.
Just selle tõttu tuleb väga põhimõtteliselt ja ilma vähimagi kompromissita võidelda vihakõne kriminaliseerimise vastu. Tuleb seista seksuaalvähemustele eriõiguste ja erikohtlemise andmise vastu. Tuleb seista vastu võõrastele eelispositsiooni andmise vastu meie kodumaal. Kui me selles ebaõnnestume, siis ootab meid kõigepealt ees orjaaeg ja seejärel kadu ja häving. Täpselt nii kõrged ongi praegu panused.
Kooseluseadus on meie jaoks metafüüsiline võitlus. See on võitlus eesti rahva hinge pärast. Selle tõttu ei ole absoluutselt mõeldav, et me siin teeme mingi järeleandmise.
Veiko Vihuri: Mis juhtub kooseluseadusega pärast 3. märtsil 2019 toimuvaid valimisi?
Martin Helme: Kooseluseadus on meie jaoks metafüüsiline võitlus. See on võitlus eesti rahva hinge pärast. Selle tõttu ei ole absoluutselt mõeldav, et me siin teeme mingi järeleandmise. Kooseluseadus tuleb tühistada ja me ei jäta jonni enne, kui oleme selle saavutanud. Kõik, kes tahavad meiega koos valitsust teha, peavad sellega arvestama.
Eks nad teavad seda juba praegu ja see on ka üks põhjus, miks meid nii hirmsasti tümitatakse – soovitakse meid nii maha tampida, et valimistulemus oleks piisavalt nõrk ning meid ei peaks järgmises valitsuses kaasama.
Veiko Vihuri: Milline on väljavaade muuta põhiseadust nii, et abielu oleks määratletud sõnaselgelt ühe mehe ja ühe naise vahelise ühendusena?
Martin Helme: Parim viis selle saavutamiseks on panna põhiseaduse muudatus rahvahääletusele. Me pooldame üldse rahvahääletuse rahvaalgatuse seadustamist. See on kindlasti üks punktidest, millega läheme koalitsiooniläbirääkimistele.
Veiko Vihuri: Paljud kogudused on ajalooliste pühakodade ja kirikumõisate omanikud ja vaatavad abiotsivalt riigi poole, seda enam, et riik on seadnud mälestiste omanikele ranged muinsuskaitsealased tingimused, mis teeb hoonete remontimise ja korrashoidmise kordades kallimaks. Aastaid jaotati sadade pühakodade vahel piskut rahasummat pühakodade programmist, kuid nüüd on ka see ära lõpetatud. Kas EKRE-l on mingeid lahendusi pakkuda?
Martin Helme: On küll. Muide, oleme varasematel aastatel oma n-ö katuserahadest toetanud just eelkõige kogudusi ja kristlikke koole. Kuid see on loomulikult pisku, mis aitab siin-seal ära hoida päris kokku varisemise.
Esiteks tuleb praegune muinsuskaitseseadus ümber teha. Sellest seadusest on saanud peamine süüdlane ajalooliste hoonete lagunemisel – muinsuskaitse all olevate hoonete remont on kaks-kolm korda kallim kui tavaline remont.
Teiseks tuleb mõistagi taastada riigieelarvest pühakodade programm. Tegelikult ei ole summad ju midagi kosmilist. EELK tegi kokkuvõtte oma koguduste remondivajadustest ja summa oli umbes 8 miljonit eurot. Tegemist oli mõistagi kiiret tähelepanu vajavate asjadega, aga kui riik igal aastal mõned miljonid selleks ette näeb, saab üsna kiiresti likvideerida ära nii remondivõla kui tagada jooksvad vajadused.
Lõppude lõpuks on kirikud ja mõisad meie arhitektuuripärandi peamised osad. Ega see, et meil enam teoorjust pole, ei tähenda ju, et peaksime selle pärandi laskma kokku kukkuda.
Samuti ei tähenda see, et kogudused ei suuda ise hoonete eest enam hoolitseda koguduse liikmeskonna kokku kuivamise tõttu, et see pärand peaks ära lagunema.
Pealegi, alati tuleb loota, et Eestis tuleb vaimne taassünd ning kirikud on taas rahvast täis. Seni tuleb need hooned aga püsti hoida!
„Elu on näidanud, et püsivalt suudab seda pakkuda ainult kristlus. Eesti rahvas jääb püsima vaid juhul, kui ta on valmis loobuma ateismi valest ja moraalirelativismi hukutavast peibutusest ning pöörduma tagasi siin sajandeid valitsenud moraalinormide juurde.“ Martin Helme 2007. aastal Delfis ilmunud artiklis „Eesti päästab kristlus“
Veiko Vihuri: Kuidas muuta kristlaskonna hääl ühiskonnas ja ka poliitikaelus kuuldavamaks?
Martin Helme: Kõige tähtsam on mitte maha salata oma usku. Seda ju meilt nõutakse ja oodatakse: olge kristlased, aga ärge sellest rääkige ja ärge meid sellega segage. Teiseks tuleb enda eest seista, kui tahetakse kristlasi jälle sentimeetri jagu rohkem seina äärde suruda. Kolmandaks tuleb igal kristlasel mõista, et ta on ka eeskuju.
Mis puudutab poliitikat, siis ei ole kuigi otstarbekas organiseeruda mingiks kristlikuks parteiks, sellel puudub kandepind, kuid otstarbekas on leida kristlikke väärtusi edendav ja kandev erakond, keda toetada.
Aga tähtis on mõista: parteid ei tegele evangeliseerimisega, sest parteid vastutavad valija ees. Misjonitööd peavad ikka tegema kristlased ise, sest nemad ei pea lugema valijate hääli, vaid annavad vastust Jumala ees.
Sellest tulenevalt: selleks, et kristlikud väärtused oleks poliitikas ja ühiskonnas tugevamad, tuleb tegeleda kultuurisõjaga. Tuleb olla väljas muusikas, teatris, kirjanduses, meelelahutuses, filminduses. Tuleb lüüa kaasa ja polemiseerida kultuuridebattides ning hariduse vallas.
Kui me seda ei tee, kui me jätame selle areeni kõik vasakpoolsetele liberaalidele, siis lõpuks elame me ühiskonnas, mis on üdini läbi imbunud ilmalikest ja ateistlikest, liberaalsetest väärtustest ja hoiakutest ning siis muutub kristlike väärtuste edendamine poliitikas praktiliselt võimatuks.
Veiko Vihuri: Mida ootad sina Eesti kristlaskonnalt ja kirikutelt, konkreetselt aga EELK-lt?
Martin Helme: No tore oleks, kui meie toetajad võtaks meid oma eestpalvetesse! Loodan, et nad ei laseks end hirmutada ega läheks valede ja vassimiste õnge. Nii kristlased kui kirikud peaks endale aru andma, et elame võitluse ajastul ja igaühel on vaja valida pool ning igaühel on selles võitluses oma roll.
Meie maad ja kultuuri tahetakse meie silme all muuta tundmatuseni selliseks, et meil siin enam kohta ei ole. Siin ei saa olla käega löömist, alla andmist, kompromissi otsimist. Siin peab olema kindlat meelt ning oma hirmudest, aga ka oma mugavusest lahti saamine.
EELK peaks samuti lõpuks otsustama, kas ta tahab olla riigist rahaliselt rippuv kinnisvarafirma või rahva vaimu valgustaja. Ei saa kahel toolil korraga olla.
Veiko Vihuri: Viimane küsimus: kuidas kavatsed veeta jõulud?
Mul ilmselt väga ei õnnestu sel aastal jõulupuhkust võtta, valimiskampaanias on nii tohutult tööd vaja teha, mis kõik veel selle aasta sees tehtud peab saama, et nagu ütles Kevin filmis „Üksi kodus“: niisiis, järgmised jõulud kaevikus. Sel aastal käib see ilmselt kõigi poliitikute kohta.
Aga mõned vabad päevad ikka saan. Eks veedan need perega. Meil on kombeks jõulude ajal käia külas mu emal, kuhu koguneb siis kogu suguvõsa. Käime kindlasti kirikus, oleme plaani võtnud minna mõneks päevaks ka oma maakodusse, kus viimati olime oktoobri lõpus – juba kange igatsus on peal maale minna!
Veiko Vihuri: Suur tänu vastuste eest. Soovin sulle ja su perele kaunist pühadeaega ja rahulikku aastavahetust.
