Martin Helme
Kultuslikus makaronivesternis «Hea, halb ja inetu» satub inetu Tuco sõjavangide laagris hiigelsuure jõhkardist valvuri piinatavaks, kuid ei kaota südikust. «Mulle meeldivad suured paksud mehed. Kui nad kukuvad, teevad nad kõvemat kisa ja vahel ei saagi enam püsti». See ütlemine tuli meelde Reformierakonna rahapesuskandaali puhkedes.
Reformierakond annab Eesti poliitikas suure paksu jõhkardi mõõdu välja küll. Omasid reetnud parteisõdur annab inetu mõõdu samuti välja. Iseküsimus on muidugi selles, kas ükskõik kui suur skandaal suudab poliitika räpasuse ja ebaaususega harjunud ja ärritusele resistentseks muutunud Eesti avalikkust millekski mobiliseerida. Lõppude lõpuks on IRL vähem kui pool aastat pärast oma elamislubade müügi suurskandaali tavapärasel populaarsustasemel tagasi. Arvamusküsitlejate hinnang on ühene: skandaali mõju on lahtunud. Eesti avalikkus andestab ja unustab. Õige kiiresti.
Seega, ainus, mida reformikad tegema peavad, on vastu pidada. Valimisteni on ju veel õige palju aega. Ainult et kas nad peavad? On nad ju ilma skandaalidetagi valitsemisest väsinud. Kas see murrab nad? Vastuse saamiseks küsime teise nurga alt: kas idarahaskandaal murdis Keskerakonna? Kas idaraha saamine Vene raudteeärimehe Oleg Ossinovski käest murdis sotsiaaldemokraadid? Kas vene mafioosodele elamislubade müümine murdis äraostmatu IRLi? Kas need skandaalid tõid puhastumise? Varasemaid skandaale vaadates pole tulemused kuigi julgustavad. Parimal juhul ohverdatakse mõned parteisõdurid ja lastakse asjadel laagerduda uurimisorganites, kuni nad maha jahtuvad, et saaks siis vaikselt vaiba alla lükata. Mingit süsteemi puhastumist ei ole kunagi toimunud.
Mis paneb küsima, miks Meikar ikkagi oma paljastustega lagedale tuli. Kui keegi usub, et ta tegi seda siirast soovist oma parteid õigele rajale tagasi aidata ning usust, et nüüd saab alata parteipoliitika puhastumine, siis on ta ilmselt söönud neidsinaseid seemneid, mida Ansip populariseerib. Ehk olen ma liiga rikutud ja küüniline Eesti poliitika toimimise osas, aga küllap pole ma ainus, keda tuleb veel õige kõvasti veenda, et asjad on nii, nagu nad pealtnäha paistavad. Meikar paneb omaenda parteile tuumapommi ja on ise plahvatuse epitsentris. Miks? Miks nüüd?
On ka teine võimalus. Meikar hakkas endast rohkem arvama, kui partei temast arvas ja ei saanud midagi, mida tahtis. Oleme juba mõnda aega kuulnud tema suust nurinat, et omad on läinud kõrgiks ja ei kuula enam kedagi. Muu hulgas siis ilmselt ka mitte teda. Jäänud ilma millestki, mida pidas oma õiguseks, maksis ta kätte neile, kes talle selle keelasid. Võib-olla oli kibeduse põhjuseks allajäämine parteis näiteks homoabielude teemal.
Vaadates, kui vihaselt reageerib peaminister ja millise kivinäoga eitab kõike justiitsminister, nõuaks kokkumäng silmapaistvat näitlejameisterlikkust tervelt trupilt. Ja vaadates, kui isukalt lõikavad hetkel profiiti sotsid, kipub kiuslikule meelele vägisi peale kahtlus, et Meikar loksub varsti sotside ridadesse. Loomulikult ideelistel kaalutlustel ja märtri haloga. Ainult enne seda teeb endistele parteikaaslastele tõsist kahju ja saab selle eest uute sõprade seas korraliku preemia - näiteks europarlamendi valimistel mandaadi tagava positsiooni. Ka õilishing peab ju kuidagi leiva lauale saama, eks?
Kui reformarid teavad midagi kahjukontrollist, siis viskavad nad verd nõudvale meediale ja avalikkusele kellegi pureda, et püha üritus saaks jätkuda. Tõenäoliselt on see Michal, kes on isegi juba kinnitanud valmidust amet maha panna. Peaminister Ansip ja eurovolinik Kallas on küll kinnitanud, et nemad usuvad Michali juttu, nagu poleks rahapesu kunagi olnud, kuid me teame ju, kui kõrgelt Ansip hindab fooliummütsikesi, mis kaitsevad halbade lainete eest.
Skandaalidel on mõistagi omadus hakata elama oma elu. Meikar võib ju teada, et valesti tehtud annetuse pealt pole muud karistust kui rahatrahv. Aga rahapesu eest võimaldavad Eesti seadused kuni kümme aastat vanglat. Dokumendi võltsimise eest on samuti ette nähtud reaalsed vanglakaristused. Reformierakonna kahjukontrolli üheks osaks oli alustada uurimist, aga mis siis, kui uurimine toimubki päriselt, mitte suitsukatteks? Mis siis, kui esitatakse süüdistused mitte eesmärgiga avalikkuse rahustamiseks pisut kohtuteatrit teha ja siis trahvi maksta või vormitehnilisel põhjusel asi lõpetada, vaid eesmärgiga päriselt ja karmilt karistada? Kuni seda ei ole juhtunud, ei ole jutud süsteemi puhastumisest lihtsalt tõsiseltvõetavad.