DELFI.ee
President Arnold Rüütlil on 63 alluvat, sealhulgas 18 nõunikku, 6 konsultanti, 9 osakonnajuhatajat ning kantselei direktor. Ainuüksi avaliku suhtlemisega tegeleb tema alluvuses terve osakond ning eraldi nõunik. Poliitilist nõu annab aga veelgi rohkem inimesi. Eelmisel aastal maksime me kõik selle tähtsa riikliku institutsiooni ja sümboli olemasolu eest ligi 50 miljonit krooni, sellest umbes poole moodustasid töötasud.
Ometi, kõik need inimesed, tuleb välja, on oma palka ilma asjata saanud. Kuidas muidu on võimalik seletada puhkenud skandaali katastrofaalsust?
Kui Rüütlid ütlevad, et nemad said toimunust teada neli päeva enne selle avalikuks tulekut, siis pole võimalik, et mitte keegi kogu kantseleis mitte midagi ei teadnud. Pole võimalik, et kontrollfriigist kantselei direktor Tarmo Mänd oli sama õndsas teadmatuses, kui presidendipaar. Neli kuud ja mitte keegi ei kuule, ei näe mitte midagi? Pole võimalik. Või millest me üldse räägime, turvamehed on ju omast suust kinnitanud, et kandsid olukorrast ülespoole ette. Lihtsalt nende ettekanded ei jõudnud nii üles, kui oleks võinud ja pidanud.
Veelgi hämmastavam on aga see, et inimesed, kes peaks presidendile andma nõu nii sisepoliitilistes, rahvusvahelistes, julgeolekualastes kui avaliku suhtluse küsimustes, ei olnud suutelised mõistma, kui tõsise olukorraga tegemist on.
Inimesed, kes vähegi aimasid, millised peod majas toimunud olid, pidid mõistma mõningaid lihtsaid tõsisasju. Esiteks, nii väikeses ja suhteliselt avatud riigis nagu Eesti, tilguvad sellised asjad lõpuks ikkagi avalikkuse ette. Mänd ja co otsustasid siiski järgida nõuka aegset instinkti ning lootsid asja kinni mätsida, šabloon, millest pole suudetud siiani lahti öelda.
Teiseks, isegi lootuses asi elu lõpuni maha vaikida pidid nad ometi arvestama ka võimalusega, et see siiski ei õnnestu. Avalikuks tuleku puhul pidid kõik presidendi mehed ometi arvestama sellega, et lugu tuuakse lagedale kõigist võimalikest kõige ebasoodsamal hetkel presidendi ja tema meeskonna jaoks. Nii ka juhtus, skandaal plahvatas ajal, mil Rüütel oli teisel pool maakera, vaid mõne nädala pärast peab ta aga kogu rahvale silma vaatama Vabariigi aastapäeval. Ühtlasi on ta varem korduvalt kinnitanud, et just siis teatab ta oma tagasikandideerimisest.
Allpool igasugust arvestust oli aga Kadrioru tiimi käitumine skandaali lahvatamise ajal ja järel. Tundus, nagu oleks nõunikearmee olnud lööklainest täielikus šokis ning teovõimetu. Hale udutamine, piinlik võltsmure presidendi turvalisuse ja võimalike salapaberite ohtu sattumine pärast, paaniline süü veeretamine turvameeste kaela ning lihtsalt keeldumine aru saamast, et tegu on kriisiga ja kriis ei ole mitte turvalisuses vaid eetikas, riikliku institutsiooni tõsiseltvõetavuses, presidendi ja tema meeskonna adekvaatsuses, Eesti rahvusvahelises maines.
Sisenõunikud, välisnõunikud, protokollinõunikud, poliitikanõunikud, avalike suhete nõunikud, julgeolekunõunikud ja kõigi nende kohal trooniv kantselei ülem oleks pidanud mõistma nii oma valdkonnas kui laiemas plaanis, milliste potentsiaalselt masendavate tagajärgedega on kogu piduepisoodide välja tulemine. Suutmatus seda kohe ja täies ulatuses mõista diskvalifitseerib nad üksikult ja kollektiivina andmast ükskõik millist nõu presidendile.
Oma ebakompetentsuses valmistasid nad ette Eesti poliitika suurima maavärina alates lindiskandaali päevist. Hoides presidenti infosulus ning valides ise samal ajal tegevusetuse, vähendasid nad võimalusi tegeleda kahjukontrolliga ning jätsid initsiatiivi inimeste kätte, kes on huvitatud Rüütli võimalikult tugevast kahjustamisest praegusel valimisaastal.
Veelgi arusaamatum on presidendi meeste käitumine aga selles valguses, et kui boss jääb töötuks jäävad enamik tema nõunikkegi töötuks. Päris kindlasti ei jätka Tarmo Mänd ja enamik poliitilisi nõunikke oma töökohal, kui sügisel läheb Kadriorgu uus esimene paar. Mida rohkem kõigub Rüütli tool, seda mustem on ka tema nõunike tulevik. Ometi on meeskond jätnud Rüütli rahumeeli tule alla, üritades ise kõik varju jääda ja välja vingerdada. Taoline selgrootu ebalojaalsus peaks üksi olema piisav nende päevapealt vallandamiseks.
Hetkel on suurima kriitika alla sattunud presidendi kantselei hall kardinal Tarmo Mänd. Vaenlastest tal puudust pole, sõpru on aga ilmselt jupp maad vähem kui presidendil. Võib juhtuda, et Rahvaliidu strateegid otsustavad Rüütli tagasivalimise šansside parandamiseks Männi välja vahetada. Sellega oleks rahuldatud meedia verejanu ning leitud piksevarras Toompea poliitikute kriitika jaoks.
Iseenesest oleks see ju õige ja hea otsus. Paraku teades, kuidas Eestis asjad käivad peaks avalikkus olema eriliselt valvas. Nimelt võib karta, et Mänd saadetakse töölt ära kuldse käepigistusega, komplimentidega maksumaksjalt sokutatakse talle reispassiks sadade tuhandete kroonide suurune „hüvitis“. Pole ka põhjust arvata, et president tühistaks talle määratud kõrge ordeni, mis juba lehes avaldatud ja Vabariigi aastapäeva puhul kätte antakse. Küll aga on põhjust karta, et Mänd ei saa mitte häbiga minema löödud, vaid hoopis pikale, mõnusale puhkusele saadetud.
Nimelt, kui manööver tõesti õnnestub ning Männi erru saatmine ja muud poliitilised mütsitrikid tulemuse annavad, on Rüütlil siiski veel võimalik loota tagasivalimist. Ning kes saab siis takistada Männi uuesti tööle võtmist Kadriorgu?
Martin Helme: Langetaks Männi? DELFI
Arvamus
TRENDING
