Vaatasin, et meie niigi lootusetu meedia täidab jaanipäeva aegset hapukurgikat Aivar Mäe tümitamisega. Ja viimane on nüüd mingi jabura vabandusega esinenud, kus sisuliselt kuulutab, et asub tegelema oma isiku ümberkujundamiaega, et saada tänapäevase nõiaprotsessi käest pakku. Valesti tegi.
Esiteks - ja see on kõige tähtsam - mitte keegi ei tohiks muutuda ühiskondliku klapperjahi ohvriks anonüümse leheloo pärast. Ja veel väljaandes, mis spetsialiseerub libauudiste tootmisele, sättides kõik oma kirjutised teenima väga kitsast aga agressivset vasakpoolset agendat.
Teiseks, vabandamine ei aita. See on lihtsalt üks lüli inimese hävitamise mehhanismis, see kus inimene sunnitakse enesealanduse abil ennast süüdi tunnistama, võttes talt endalt ja tema kaitsjatelt ära võimaluse vastu vaielda. Kui see alandus on tehtud, jätkub lammutustöö. Kõik saavad ju aru, et skandaali tegelik eesmärk on kellelegi ametikoht vabaks teha.
Üldisem eesmärk on muidugi ka. See on meeste muutmine arglikeks, kontrollitud ja kanna alla surutud töllideks sedakaudu, et kõik loomupäraselt mehelik tehakse kui võimalik siis kriminaalseks, või vähemalt häbiväärseks. Meestelt nehelikkuse ja naistelt naiselikkuse välja juurimine on uue inimese loomisel oluline. Nii nagu on naljategemise põlu alla panek.
Ma ei tunne Mäed kuigi hästi, eks ta üks aatomik ja lõuapoolik on ja see on osa tema sarmist, aga kuni kohus pole teda süüdi mõistnud, mõistan hukka tema hukkamõistjad.
